Eesti Rahvusmeeskoor

Eesti Rahvusmeeskoor esinemas Brüsselis (2017)

Eesti Rahvusmeeskoor (endise nimega Riiklik Akadeemiline Meeskoor, lühend RAM) on Tallinnas tegutsev kutseline meeskoor, teadaolevalt suurim kutseline meeskoor maailmas.

Eesti Rahvusmeeskoor asutati 1944. aastal Gustav Ernesaksa algatusel. Hiljem on Eesti Rahvusmeeskoori juhatanud Olev Oja, Kuno Areng, Ants Üleoja, Ants Soots ja Kaspars Putniņš. Alates 2011/2012. hooajast on koori kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja.

Koori nimi oli aastatel 1944–1953 Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoor ja 1953–1989 Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor.

Enam kui seitsme aastakümne jooksul on Eesti Rahvusmeeskoor andnud üle 7000 kontserdi Eestis ja kaugemal.[1]

2004. aastal võitis Rahvusmeeskoor koorimuusika kategoorias Grammy. Selle teenis plaat Sibeliuse kantaatidega (Virgin Classics), kus Paavo Järvi juhatusel musitseerivad Eesti Rahvusmeeskoor, Ellerhein ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Sama koosseisu salvestatud plaadi Edvard Griegi teosest "Peer Gynt" valis BBC Music Magazine 2005. aasta parimaks orkestrimuusika albumiks.

Ajaloost

Ernesaksa aeg

Kui 36-aastaselt Gustav Ernesaksalt 1944. aasta sügisel uue võimu esindajad küsisid, millise koori ta tahaks asutada, teatas mees: "Kaheksakümneliikmelise kutselise meeskoori!". Jaroslavli Kunstiansamblites tegev olnud Ernesaks oli juba koorijuhi ja heliloojana tuntust kogunud.[2] Ta oli loonud Eesti NSV hümni muusika ja sai ka oma koori. 16. novembril tuli Moskvast luba koori palgafondi avamiseks – Eesti NSV Riikliku Filharmoonia Meeskoor oligi sündinud. Koori nimetus on aegade jooksul muutunud. Riiklikust Akadeemilisest Meeskoorist on saanud Eesti Rahvusmeeskoor.[3]

Esimese koosseisu lauljad valis Ernesaks häälte järgi, noodist laulmisega toona arvestada ei saanud. Siiski peetakse 1950. aastaid koori tippvormi jõudmise ajaks (R. Alango saates "Legend. Gustav Ernesaks"[4]).

Eesti Rahvusmeeskoori reisid algasid 1946. aastal. Kontserdid olid aastakümneid tohutult menukad, tihti tuli laule korrata. Riia ja Tartu ülikoolide aulates toimunud kontsertidel aplodeeriti suur koor korduvalt lavale tagasi. Kuno Areng meenutab, et laulja pidi siis eriti tähelepanelik olema, sest Ernesaks armastas kordamisele läinud laulu teistmoodi teha. "Palju on taktilööjaid, Ernesaks oli kõigepealt koorijuht. Noodilugejaid ju ei olnud, töö, mida Ernesaks tegi, oli meeletu. Temas oli mingisugune kiirgus, mis viis edasi."[4]

Rahvusmeeskoori edu aluseks on nimetatud Ernesaksa isiksust ja tema loomingut.[5][6] Olulised olid tihe kontserttegevus ja pikad, kuid kestnud n-ö Venemaa-reisid Nõukogude Liidu avarustes.[7] Koori kõlapilt oli uudne, Ernesaksa laulud kauni ja loomuliku meloodiaga. Mitmeid neist on menukalt esitatud läbi aastakümnete, mõned neist on ka oma ajalooga – näiteks "Kutse" (Juhan Smuuli sõnad), mille legendaarseks solistiks sai Ivar Laide.[4][8]

Gustav Ernesaks oli Rahvusmeeskoori peadirigent kuni 1975. aastani ja kunstiline juht kuni oma surmani (1993).[9]

Dirigendid Ernesaksa kõrval

Suure kontsertkoori elu ja loomingu korraldamine on suur töö. Ka Ernesaks hakkas abilisi otsima. Esimene oli Arno Kallikorm, kes kutselise koori etteotsa siiski päriselt ei sobinud, vaid asutas 1946. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi meeskoori. Aastatel 1946–1957 oli Gustav Ernesaksa kõrval meeskoori dirigendiks Artur Vahter. Edasi kasvatas Ernesaks abilisi endale ise. Esimene oli Uno Järvela, järgmine Harald Uibo. Mõlemad saatis Ernesaks Tallinna Muusikakooli koorijuhtimist õppima. Uueks abiliseks sai Jüri Variste.[10] Olev Oja dirigeeris Rahvusmeeskoori aastatel 1964–1991 ja Kuno Areng 1965–1990.

Olev Oja

Olev Oja hakkas uut repertuaari hankima.[11] 1964. aastast olid koorimuusika ajad muutunud – kavade koostamisel oli seisak, tekkisid sisemised pinged. Ernesaks oli elutöö juba suurelt jaolt teinud ja jagas ülesanded noorte meeste vahel. Oja hooleks jäi noodikogu ja repertuaar, Arengule meeste noodilugemisega tehtav töö. Ernesaksa idee kohaselt korraldati RAM-i 20. aastapäevaks uute laulude võistlus. Esimeselt võistluselt valiti Veljo Tormise "Tasase maa laul", 1965. aasta võistluselt "Maarjamaa ballaad". Meloodiliste lauludega harjunud koorile oli Veljo Tormise looming esialgu harjumatu, Ernesaks kahtles, ja ka publik jäi, väiksema osa vaimustunute kiuste, algul umbusklikuks.

Sel ajal loodi ka Rahvusmeeskoori noortekoor ja neile repertuaari saamiseks pöördus Oja taas Tormise poole.

Kuno Areng

Kuno Areng alustas tööd RAM-i juures koormeistrina,[12] dirigendina töötas ta 1960.–1970. aastatel. Käidi välismaistel muusikafestivalidel, saadi uusi loomingulisi mõtteid. Eestis tõusis esile heliloojate uus põlvkond eesotsas Veljo Tormisega, aga samuti paistsid silma Ester Mägi, Tarmo Lepik, Arvo Pärt, Anti Marguste, Eino Tamberg, Jaan Rääts, René Eespere (neist Lepik, Pärt ja Eespere olid Tormise kompositsiooniõpilased). Areng suutis koori võõristuse ületada ja Tormise "Hamleti laulud" 1966. aastal kontserdiküpseks saada. "Hamleti laulude" menu Venemaa-reisil oli kõigile ootamatu. Tormise loomingut esitati edaspidi palju. "Pikse litaania" pühendas Veljo Tormis Kuno Arengule.

Uus Rahvusmeeskoor ja uued dirigendid

Kuno Areng lahkus Rahvusmeeskoori eest 1990. ja Olev Oja 1991. aastal.

Tekkinud tühimiku "täitis koorilaulja ja koormeister Tõnu Kuljus, kes ülendati sealsamas Rahvusmeeskoori peadirigendiks. Neil suurte muudatuste aastatel valitses ka Rahvusmeeskooris teatav peataolek, mis päädis sellega, et Kuljus sai dirigendiametist lahti ja tema asemele kutsuti Tuudur Vettiku koolkonna mehed Ants Üleoja, Ants Soots ja Hirvo Surva."[13] Surva küll kauaks ei jäänud, sest kolme dirigenti peeti paljuks. Koori koosseis vähenes, uusi noori lauljaid võeti juurde. Kanti ette hulk suurvorme.

Eelarve siiski pitsitas ning alates 1994. aastast jäid dirigentidest ametisse vaid peadirigent Ants Soots, koormeister-dirigent Andrus Siimon ja koormeister Andres Heinapuu.

Ants Soots

Ants Soots oli aastatel 1991–2005 dirigent, alates 1994. aastast peadirigent, aastatel 2008–2011 kunstiline juht ja 2006. aastal nimetati ta audirigendiks.[14] Soots meenutas tollest ajast lauldud suurvorme ja repertuaarimuret – heliloojatele maksmisega oli raskusi, senised suured koorid lagunesid (ka Rahvusmeeskoori sulgemine oli arutusel) ning puudus motivatsioon koorilaule kirjutada, sest publiku huvi oli vähenenud. Vello Mäeots meenutab: "Sootsi juhatusel sooritas Rahvusmeeskoor igasuguseid vägitegusid: lõi laululahinguid rongituuril mööda raudteejaamu, tähistas Riias Ernesaksa 90. sünniaastapäeva, käis Tobiase "Joonase" ja Artur Kapi "Hiiobiga" Speyeris ja Nürnbergis ning andis oma parima pikal USA ja Kanada turneel (1999), kus Detroitis ja Ann Arboris oli kavas "Babji Jar", Minneapolises ja Saint Paulis "Kullervo", dirigendiks kõikjal Neeme Järvi. Sellel reisil juhatas Soots ka a cappella kontserte Detroitis, New Yorgis, Chicagos ja Torontos. Suurim tunnustus sai talle ja koorile osaks 8. veebruaril 2004, kui Los Angeleses kuulutati välja Grammy võitja koorimuusika kategoorias – plaat Sibeliuse teostega, mille salvestasid Eesti Rahvusmeeskoor, tütarlastekoor Ellerhein ja ERSO Paavo Järvi juhatusel."[13]

Aastatel 2005–2008 oli Rahvusmeeskoorii peadirigent Kaspars Putniņš. Aastatel 2005–2007 töötas kooriga ka Mihhail Gerts.[15]

Mikk Üleoja

Alates 2011/2012. hooajast on koori kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja.[9] Tema põhimõte oli, et muutused tuleb teha "enne, kui sinu näoga ära harjutakse". Seega asus ta kohe koori kõlapildi ja kuvandiga tegelema.[16]

Solistid

Mitmed Rahvusmeeskoori solistid olid võimelised ka soolokavadega üles astuma ja osalesid ansamblites. Paljudel oli oma legendaarne lugu, mida koori kontsertidel pea alati korduvalt kuulata sooviti.

Raimond Alango

Raimond Alango (1926–2010) oli Eesti Rahvusmeeskoori ja RAM-1 kauaaegne laulja ning kaalukama sõnaga kooriliikmeid – üks austatud sammastest, solist ja hinnatud laulupedagoog. Ta oli laulu õppinud Tallinna Muusikakoolis (1947–1949) ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1949–1955) ning laulnud ka TPI meeskooris (1945–1947). Rahvusmeeskooris laulis ja töötas ta üle 40 aasta (1947–1989). Raimond Alango oli mahlakas ja mahe bass ning mõjutas kogu bassirühma, samuti ka RAM-1 kõla, meenutab Georg Metssalu.[17] Võrratu ja tihti korratud (ka muudes keeleruumides) oli Metssalu-Alango duett Ernesaksa ooperi "Tormide rand" "Kõrtsistseenis".

Laulu õpetas Alango Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis (1970–1985) ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1985–1996). Ta oli Tiit Kuusiku õpilane, tema enda õpilased on olnud Vello Jürna, Märt Jakobson, Mart Mikk, Erich Krieger, Alar Pintsaar, Peeter Hillep, Toomas Tünder, Aare Koha jt. Ta oli hääleseadja Paul Ruudi okteti Vikero juures. Alangot peeti Rahvusmeeskoori südametunnistuseks ja vaimu kandjaks, temaga pidas nii rõõmus kui mures nõu ka Gustav Ernesaks. Alango oli Ernesaksa sõnul sõbralik, elutark, väärikas ja julgustav noorte suhtes – tõeline Rahvusmeeskoori kitt.[18]

Georg Metssalu

Georg Metssalu (1919–2004, Rahvusmeeskooris ja omadele Soss) oli kaunis ja kõrge tenor, "mees nagu tulesäde, võrratu artist, looduse kingitus".[18] Ta laulis Rahvusmeeskooris 47 aastat (alates 1945, RAM-1-s alates 1951). Metssalul oli väga populaarseid laule palju ning oma osa lisas näitlejameisterlikkus: "Vanad sõbrad", "Oi kingsepa Anti", "Kuulen vaikset laintelaksu", "Napoli lauluke", "Pääsulind"[19][20] – ja muidugi Miki-lugu sellest, kuidas ta Piritalt merele läks ("Miki merehädas"[21]).

Ivar Laide

Ivar Laide (1931–1987), RAM-3 I tenor, oli legendaarne Ernesaksa "Kutse" laulja. Muidugi mitte ainuke laulja, sest teistegi esituses kõlas lugu üsna hästi.

Ivar Laidel oli looduselt saadud kõrge ja kaunis tenor ning nõudlikke partiisid võis ta laulda "iga kell, lahti laulmata". "RAM-3 ei leidnudki Laidele väärilist asemikku, sest ansamblis jääb üksnes sobivast häälest väheks – mees peab ka kampa sobima. Aga RAM-3 oli juba kord nagu luik, haug, vähk ja karu. Katsu sa sinna uut luike leida."[22]

Kaljo Räästas

Kaljo Räästas (1934–1992) laulis RAM-is aastatel 1957–1992 ja oli RAM-3 liige. Ta õppis laulu Tallinna Muusikakoolis ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (lõpetas 1969), võitis konkursse ja andis arvukalt soolokontserte.[23][24]

Ansamblid

RAM-1

RAM-1 1974. aastal. Georg Metsalu, Tiit Köster, Evald Jaansoo ja Raimond Alango. Foto: Jaan Künnap

RAM-1 kvartetile pandi alus juba sõja-aastatel Jaroslavlis.[25] Algul oli ansambli nimetus Ringhäälingu meeskvartett, siis Riikliku Akadeemilise Meeskoori kvartett RAM-1.[26] Esimese koosseisu tenor oli algul Harald Uibo, siis Harri Vasar, Georg Veting, Evald Jaansoo ja Verner Gerretz.[27] 1955. aastal lahkusid terviseprobleemide tõttu Vasar ja Gerretz. Edasine koosseis oli Georg Metsalu, Georg Vetting, Evald Jaansoo ja Raimond Alango,[28][29] Georg Vettingu asemele astus hiljem Tiit Köster.[30] Klaverisaatja ja kunstiline juht oli Ilmar Talvik.[31] Kvartett tegutses poolsada aastat.

Aastakümneid peetud logiraamatud kajastavad pikka ja mitmekesist tegevust ning rohkeid reise. Kontserte anti üle 1200, üldse oli esinemisi 4000 ringis.[32] Repertuaar valiti põhimõttel, et seda saaks laulda mitmesugusele publikule – rahvalaule, klassikat ning populaarseid autoreid kogu maailmast. Õpitud ja esitatud sai lugusid poole tuhande ringis, ka nn tarbemuusikat kindlateks puhkudeks (etendused jms). Aktiivses repertuaaris oli (ehk otsekohe võinuks laulda) 60–70 lugu. Tiit Köster õppis osalt vanade salvestiste järgi varasema repertuaari ära.[31]

RAM-1 oli RAM-i legendaarsemaid kvartette.

RAM-2

RAM-2 kvartetis laulsid Kalev Metsaru, Paul Härm (solist, hääleseadja), Valter Põllupüü, Robert Vahisalu (solist, hääleseadja), klaverisaatja ja teadustaja oli Joann Juštšuk.

RAM-3

RAM-3 ja Jaak Joala lauluväljakul 1973. aastal. Foto: Jaan Künnap
RAM-3. Kaljo Räästas, Vello Mäeots, Ole Valgma ja Konstantin Kasekivi 1974. aastal
Foto: Jaan Künnap

RAM-3 kvartett alustas tegevust koosseisus Endel Vunk, Henn Eerik, Leo Kelle, Kaljo Räästas; seejärel Konstantin Kasekivi, Vello Mäeots, Leo Kelle, Kaljo Räästas. Leo Kelle asemele tuli Ole Valgma ja Konstantin Kasekivi lahkumise järel Ivar Laide. Ivar Laide lahkumise järel uut I tenorit ei leitud ja ansambli tegevus lõppes. RAM-3 repertuaari kujundasid pakkumised kontserdireisideks mitmetes maades – seega õpiti nn rahvaste laule, iga maa jaoks midagi neile südamelähedast, esitati ka Eesti heliloojate laule. Kunstiline juht oli algul Olev Oja, hiljem jäi see töö väga andeka Ole Valgma hooleks.[33][34]

RAM-4

Kvartett RAM-4 asutati 1974. aastal. Kunstiliseks juhiks oli Ole Valgma. Esimest tenorit laulis Leo Saar, teist tenorit Jüri Annus, bariton oli Tauno Vahter (muusik) ja bassi laulis Arvo Jõgger. Viimastel aastatel, kuni 1993. aastani, laulis teist tenorit Ants Matiisen. RAM-4 käis esinemas nii Venemaal, Soomes, Kreekas kui ka USA-s. Kokku tegutses kvartett 19 aastat.

"Lühemat aega tegutsesid veel kvartetid RAM-5 ja RAM-6. Et oleme jätnud ala täiesti meeste eneste hooleks, siis on olenenud nende ansamblite tegevus täiesti sellest, kellel ja kui palju on jätkunud peatöö kõrval katkematut lisaenergiat.

Minu isiklik seisukoht kvartettide tegutsemise kohta kooris on täiesti pooldav. Ma poleks isegi selle vastu, kui kogu koor jaguneks kvartettideks. Teadagi arendab kvartetis laulmine igaühe individuaalset aktiivsust, partiikindlust, esinemisjulgust ja kahandab aja jooksul üleliigset lavapalavikku. Seda vajab ju iga laulja.'' G. Ernesaks, "Laine tõuseb."[35]

Laul ja elu

Gustav Ernesaks pani Rahvusmeeskoori kokku II maailmasõja lõpul. Mehed olid laiali pillutatud, vabu kutselisi lauljaid väljaspool teatreid ei olnud. Ta valis häälte järgi, pani frakid selga ning alustas kohe laulu- ja elukooliga. Tuumik oli Kaama kraavihallide meeskoori (tööpataljoni päevilt) ja Jaroslavli kunstiansamblite mehed, koori kitt, nagu Ernesaks ütles – nemad said kollektiivi liitjaks ja uutele eeskujuks, kuidas kooris laulda ja olla.[36] Ernesaks mõtles lauljate musikaalsuse harimisele, noorte edasiõppimisele ja koori elukorraldusele laiemalt.

Eesti NSV Riikliku Filharmoonia kollektiiv

Kutseline koor ja igapäevane töö on midagi muud, kui harrastajate paar korda nädalas paar tundi harjutusi. Selgus, et kell 9 proovidega alustamine kulutas liiga kaua aega nii meeste kui ka häälte äratamiseks, pärast lõunat hakkas tähelepanu hajuma. Algusajaks jäi kell 10.30. Üle kolme tunni ei suudetud värskelt laulda. Paljudele oli distsipliin algul raske, kuid Ernesaksa proovid algasid minutipealt ja ka kontserdireiside väljasõidud olid väga täpsed. Kuulsusrikas juhtum, kui veerand koori maha jäi ja kontsert kolmveerandkoosseisus peeti, tegi peadirigendi põhimõtted hoobilt selgeks. "Kellatundmises jõudsime peagi nii kaugele, et võisime alustada üritusi minutilise täpsusega. Seda nõuet on kerge põhjendada üldise ajakokkuhoiu vajadusega. Kus oleks näiteks hilinemise piir – kas 5 või 15 minutit, või pool tundi?"[37]

Koori köögipool

Dirigent õpetab laulu selgeks ja esitab kontserdil. Gustav Ernesaksa põhimõte oli, et õpilased dirigeerivad enda õpetatud laule ise (kui just ootamatuid asendusi teha ei tulnud),[38] kuid koori elu ja töö kestmiseks on ka korralikku tugistruktuuri vaja. Raamatus "Laine tõuseb" kirjeldab Ernesaks põhjalikult kõike seda, mis kontserdi kuulaja ette enamasti ei jõua.

Koori eesotsas oli nõukogu, mis jagunes (tollal kohustuslikuks) parteiorganisatsiooniks, kunsti- ja administratiivnõukoguks. Kunstinõukogus olid dirigendid, solistide ja ansamblite esindajad, kontsertmeistrid ja hääleseadjad. Administratiivnõukogus olid inspektor, administraatorid, häälerühmade vanemad ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad. Koorinõukogu abistas lauljate palgatabelite koostamisel, milles püüti igaühe panust töötasus väljendada. Õiglase hinnangu saamisel oli ka meestel endil sõna öelda.[39]

Koor sai oma jõududega toime veel mitmes ametis. Nn majandusbrigaad korraldas algusaastatel vagunites elamisega seonduva. Neil oli isegi oma elektrik, kes jaamades vagunid võrku ühendas, samuti esinemisriiete transportimise brigaad. Olid mehed nii bussi (Mati Moks, "lendav lätlane") kui ka traktori rooli (Tiit Koit ja Vello Mäeots, eriti hinnas Vilde-nimelises šefluskolhoosis kartulivõtul) ja oma fotograaf (Märt Bernadt, "Joe"). Ernst Puusepp varustas maestro Ernesaksa uute omavoolitud taktikeppidega.

Administraatorid ja inspektorid

Rudolf Zirk – asutajaliige ja kauaaegne administraator.

Reneé Rätsnik – pidas töötabeleid ja täpset korda.

Harri Vilpart – inspektor.

Rait Ivalo – bariton Kaama kraavihallide meeskooris, ERKA segakooris ja Rahvusmeeskooris.

Ole Valgma – tal oli mõnevõrra ebatavaline lisaülesanne: stopperiga aplausi kestust mõõta. Tekkinud statistika oli üks aspekt repertuaari valikul.

Paul Raud – hiljem Kooriühingu esimees.

Teadustajad ja tõlgid

Albert Olesk tegi kirjatöö ja ankeedid välisreisideks. Gustav Ernesaks ise võõrkeeli ei osanud, tema vene keelgi piirdus meeste mäletamist mööda paarikümne sõnaga.

Ants Kaukver teadustas eesti, vene, soome, rootsi, saksa, ungari, itaalia, tšehhi ja slovaki keeles, oleks võinud lisada inglise ja prantsuse keele (1983, Gustav Ernesaksa "Laine tõuseb" ilmumise ajaks neid veel vaja ei olnud läinud).[40]

Noodikogu ja arhiiv

Enno Talivee – "Võitles kui lõvi iga noodilehe eest" (Gustav Ernesaks), laulis ka soolot (Juhan Simm, "Oma saar").

Erich Kaaruks (täpsed andmed iga laulu kohta – millal esitati, mitu korda jms), Valdik Tamm, Mart Valdaru.[41]

Hääleseade

Üks esimesi ja edukamaid hääleseadjaid oli Jossif Gurevitš, Eri Klasi vanaisa.

Hiljem tegelesid meeste häältega Evald Laanpere, kooriliikmed Robert Vahisalu, Verner Gerretz, Paul Härm, Raimond Alango, Kaljo Räästas, Aleksander Sarapuu jt.

Klaver ja muud pillid

Ilmar Talvik, laulja ja klaverisaatja, solist ja RAM-1 repetiitor. Edasi on kooriga töötanud Eugen Kelder, Valdur Roots, Tarsina Alango, Peep Lassman (Rahvusmeeskoori mehed tunnustasid kui "pianisti, kes mängis kõik noodid ausalt ära, ka mitte kuigi pianistliku saate puhul") ja Tarmo Eespere.

Roopilli mängis Olev Roomet (Rahvusmeeskooris Dodiees, mille ta ka välja laulis), instrumendi valmistas ise.

Koori kodu

Kuna Estonia oli sõjast varemetesse jäänud, alustati Laial tänaval tegevust päris karmides tingimustes. 8. juulil 1946 toimus Estonia saali taastajatele aktus ja kontsert ning Rahvusmeeskoor sai harjutamiseks kontserdisaali teatripoolse rõdu pika koridori. Kui kogu maja uuesti valmis sai, anti Rahvusmeeskoorile kontserdilava taga asuv ruum, mille akustikaga tublisti vaeva nähti, et see proovideks parajaks timmida (alul liiga avar, siis olematu – kumbki ei sobinud).

Oma majja Tõnismäel koliti 1983. aastal.[42] 1991. aastal sai Läti suursaatkond hoone tagasi.[43]

Nõukogude plaanimajandus

Eesti Rahvusmeeskoor kui Eesti NSV Riikliku Filharmoonia kollektiiv allus Eesti NSV Kultuuriministeeriumile ja ka koorile oli kehtestatud plaan: anda üle saja kontserdi aastas. Kuna enam-vähem üle päeva kontserte anda ei ole siiski reaalne, katkes Ernesaksa kannatus ja ta tegi esimest korda ühel Lõuna-Eesti reisil koori pooleks. Pool koori läks Harald Uiboga ja pool Uno Järvelaga plaani täitma.[44] Nii saadi nõutud arv täis, plaanilistena sai kirja panna ka RAM-1 esinemised.

Kontserdireisid

Kontserdireisid algasid juba 1949. aastal. Kui Rahvusmeeskoor (tollal veel Filharmoonia Meeskoor) NSV Liidu gastroleerivate kollektiivide nimekirja oli kantud, pandi kontsertide ajad ja kohad n-ö kõrgemal paika ning koori juhtkonnale teatati, kuhu sõita. Juba esimene reis kestis kolm kuud ja läbis üheksa liiduvabariiki: Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina, Moldaavia, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani ning Moskva ja Leningradi. Elati vagunites, ränkades tingimustes, kuid lõunapoolsed paigad olid meestele siiski huvitavad. Kuna koori ei tuntud, oli üsna tavaline, et esimese kontserdi ajal oli saal pooltühi ja teisel puupüsti täis.

Pärast väga edukaid kontserte Moskvas 1956. aastal otsustati, et korrektset ja tasemel kollektiivi võiks ka piiri taha lubada, esialgu muidugi vaid sotsialistlikesse riikidesse. Esimene välisreis oli Tšehhoslovakkiasse 1958. aastal, see kujunes samuti ülimalt menukaks.[45]

Huumor ja absurdihuumor

Koorilauljad peavad ühtseks kollektiiviks sulanduma, üksteisega arvestama. Algusaastate elu oli väga raske, naer ja nali hoidsid meeleolu üleval. Eriti nn Venemaa-reisidel juhtus kõike.

1956. aastal Karagandas suunati Rahvusmeeskoor kohalike vangide mässumeelt lepitama. Seitsekümmend frakis meest tekitasid paarituhandeses kinnipeetute summas kõva naeru ja vilet – kes need veel on ja mis pentsikud riided neil seljas on? Kõrvulukustavas lärmis ja mahorkavingus lauldud laulude järel võttis teadustaja Paul Kalde asja käsile ja põrkis vene keele vängema sõnavara abil publiku läbi. See köitis nii palju tähelepanu, et Ernesaks sai jätkata ja barakk hakkas vene rahvalaulude peale tasapisi rahunema. "Vetšerni zvon" ("Õhtukellad") läks hinge haudvaikselt seisnud meestele, kes avaldasid koorile paljastatud päi austust.[46]

Kord pidi administraator Rudolf Zirk Moskvas tähtsa kongressi ajal tuhandeid osalejaid transportinud busside hulgast õige leidma (siltide kinnitamisega busside akendele tollal keegi end muidugi ei vaevanud). Bussijuht keeldus kategooriliselt koori vedamast, sest temal oli käsk kohale tuua Estonski zirk (vene keeles Eesti tsirkus).[47]

Kommunistliku partei kongresside pidulikud kontserdid Moskva Kongresside Palees olid omaette etendus. Kõigepealt tegid kõik tunnustatud kollektiivid tervelt kolm päeva kuiva trenni: lavale tulek, seismine, lavalt mahaminek. Kolmandal või neljandal päeval hakati laulma (pilli mängima või tantsima), kuid ainult mikrofoniproovi tarbeks. Päris proovid algasid viiendal või kuuendal päeval.[48]

Repertuaar

Kontsertide kava pidi nõukogude perioodil algama lauludega, mis kehtivat korda kiitsid, vähemalt pealkirjas või märksõnades. Pärast sai laulda enam-vähem seda, mida ise tahtsid. Rahvusmeeskoori repertuaari kujundas võimalus laule korduvalt esitada ja lihvida (näiteks kui Raadio Segakoor oli pala salvestusel sisse laulnud, võttis käsile kohe järgmise teose). Gustav Ernesaks esitas ja kirjutas ise loomuliku meloodilise viisiga laule. Üsna algusest peale lauldi suurvorme. Kuno Areng ja Olev Oja tõid helipilti Veljo Tormise loomingu. Rahvusmeeskoorile on repertuaari kirjutanud mitmed tunnustatud heliloojad.

Algupärase repertuaari võistlused

Gustav Ernesaksa veendumuse kohaselt tuleb heliloojaid kooridele kirjutama ergutada. Rahvusmeeskoori korraldatud repertuaarivõistluste tulemustest kirjutab ta raamatus "Laine tõuseb":

  • 1964 preemiad

I – jäi välja andmata

II – Tormis "Tasase maa laul"

III – Marguste "Kuuled, sa, sinine taevas"

III – Marguste "Lapsepõlve lauluke"

  • 1969 preemiad

I – Tormis "Maarjamaa ballaad"

II – Koha "Valged on pilved"

II – Tormis "Nekruti põgenemine Tallinna Toompealt ära Kuusalu kihelkonda"

III – Lätte "Lenini samm"

III – Arro "Kujutelm"

III – Mägi "Nõmme liivakell"

III – Lätte "Seatapulugu"

III – Marguste "Meestetoonid"

Eripreemia – Ratassepp "Lausumissõnad"

  • 1974 preemiad

I – Tormis "Laulja"

I – Tormis "Pikselitaania"

II – Koha "Vaikne laul"

II – Lepik "Kolm Betty Alveri luuletust"

III – Tormis "Katkuaja mälestus"

III – Reimann "Sünnimaale"

III – Marguste "Vanasõna – vana hõbe"

  • 1979 preemiad

I – Tormis "Muistse mere laulud"

II – Mägi "Kuidas elaksid"

II – Kikta "Au meistrile"

II – Jevgrafov "Hüvastijätt Tallinnaga"

III Brašinskas "Pimesi ja avali südamega"[49]

Põlvkondade kontserdid

1971. aastal loodi RAM-i poistekoor, asutajaks Venno Laul.[50][51] Kolm ja pool kuud pärast koori loomist astuti esimest korda üles, esimene ja traditsiooniks saanud nn põlvkondade kontsert – "suur" Rahvusmeeskoor, poistekoor ja noortekoor.

Alates 1997 tegutseb koor Rahvusooperi juures kui Rahvusooper Estonia poistekoor, dirigent Hirvo Surva.[52]

Enam kui seitsmekümne viie aasta jooksul on Rahvusmeeskoor andnud üle 7000 kontserdi kõikjal Eestis, endise NSV Liidu suuremates keskustes, mitmel pool Lääne-Euroopas, Iisraelis, Kanadas ja USA-s. Koori repertuaaris on nii a cappella koorimuusikat kui ka ligi 30 vokaalsümfoonilist suurteost. Eesti heliloojate kõrval on koorile kirjutanud sellised maailmanimed nagu Dmitri Šostakovitš ja Gavin Bryars. Oratooriumide esitused on koori kokku viinud maailma kuulsaimate dirigentidega, nende seas Neeme Järvi, Paavo Järvi, Gennadi Roždestvenski, Riccardo Muti, Paavo Berglund, Leif Segerstam, Esa-Pekka Salonen, Jukka-Pekka Saraste, Saulius Sondeckis, aga ka Kristjan Järvi, Leo Krämer, Christoph Spering, Gintaras Rinkevičius ning kõik Eesti nimekad dirigendid.

Järjest tähtsamaks on koori tegevuses muutunud plaadistamine. Viimase viie aasta jooksul on Rahvusmeeskooril valminud 18 CD-d, sealhulgas firmadele Deutsche Grammophon, Sony, Finlandia, Estonian Record Productions, CCn‘C, Forte, Alba ja Virgin Classics.

2004. aastal võitis Eesti Rahvusmeeskoor koorimuusika kategoorias Grammy. Selle teenis plaat Sibeliuse kantaatidega (Virgin Classics), kus Paavo Järvi juhatusel musitseerivad Eesti Rahvusmeeskoor, Ellerhein ja ERSO. Sama koosseisu salvestatud plaadi Edvard Griegi teosest "Peer Gynt" valis BBC Music Magazine 2005. aasta parimaks orkestrimuusika albumiks.

Viited

  1. ↑ Eesti Rahvusmeeskoor
  2. ↑ Eesti Rahvusmeeskoor 70. Esimene tagasivaade: Rahvusmeeskoori dirigendid. V. Mäeots (vaadatud 5.04.2015)
  3. ↑ Eesti Rahvusmeeskoor (vaadatud 5.04.2015)
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Legend. Gustav Ernesaks. err arhiiv.(kuulatud 5.04.2015)
  5. ↑ See päev on nüüd kätte jõudnud – Gustav Ernesaksa sajas sünniaastapäev. T. Järg. (vaadatud 5.04.2015)
  6. ↑ Heliloojad Rahvusmeeskoori külastamas. err.arhiiv (kuulatud 5.04.2015)
  7. ↑ RAMi laulu- ja elumere logiraamat (vaadatud 5.04.2015)
  8. ↑ Ivar Laide ja "Kutse", (29:21, kuulatud 7.04.2015)
  9. ↑ 9,0 9,1 RAM (vaadatud 5.04.2015)
  10. ↑ Eesti Rahvusmeeskoor 70. Esimene tagasivaade: RAMi dirigendid. V. Mäeots. (vaadatud 5.04.2015)
  11. ↑ RAM 70! Dirigent Olev Oja. (kuulatud 5.04.2015)
  12. ↑ RAM 70! Dirigent Kuno Areng. (kuulatud 5.04.2015)
  13. ↑ 13,0 13,1 Eesti Rahvusmeeskoor 70 Teine tagasivaade: uus RAM ja uued dirigendid. V. Mäeots. (vaadatud 5.04.2015)
  14. ↑ RAM 70! Dirigent Ants Soots. err arhiiv.(kuulatud 06.04.2015)
  15. ↑ Mihhail Gerts (vaadatud 5.04.2015)
  16. ↑ Portree. Mikk Üleoja. err arhiiv. (kuulatud 5.04.2015)
  17. ↑ VELLO MIKKSER. Raimond Alango.(kuulatud 21.04.2015)
  18. ↑ 18,0 18,1 V. Mäeots. "RAMipalavik." (lk 197–198)
  19. ↑ A. Klemet. "Estraadikuradist kiusatud".(vaadatud 21.04.2015)
  20. ↑ "Georg Metssalu 1919–2004". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. aprill 2015. Vaadatud 18. aprillil 2015.
  21. ↑ MUUSIKALINE TUND. Georg Metsalu 70.(kuulatud 21.04.2015, Miki-laul 14:19)
  22. ↑ V. Mäeots. "RAMipalavik." (lk 193)
  23. ↑ Kaljo Räästas 40 aastat kontserdilaval.(kuulatud 22.04.2015) K. Räästasega räägib M. Märtin. err arhiiv.
  24. ↑ MUUSIKALINE TUND. Kaljo Räästase mälestuseks.(kuulatud 22.04.2015) Helve Võsamäe. err arhiiv.
  25. ↑ Laulab RAM-1, küsitleb Valdo Pant. err arhiiv.(vaadatud 18.04.2015)
  26. ↑ Foto: RAM-1. Rahvusarhiiv.(vaadatud 18.04.2015)
  27. ↑ Eesti Rahvusbibliograafia, RAM-1.(vaadatud 18.04.2015)
  28. ↑ VELLO MIKKSER. Georg Metssalu.(vaadatud 18.04.2015)
  29. ↑ Foto: RA meeskvartett. Rahvusarhiiv.(vaadatud 18.04.2015)
  30. ↑ Ernesaksa-fondi stipendium läks dirigent Tiit Kösterile. A. Laine.(vaadatud 18.04.2015)
  31. ↑ 31,0 31,1 Laulab RAM-1. err arhiiv.
  32. ↑ KESKÖÖPROGRAMM. Kvartett RAM-1 õhtujuttu puhumas. (kuulatud 18.04.2015)
  33. ↑ VELLO MIKKSER. Vello Mäeots. RAM-3.(kuulatud 21.04.2015)
  34. ↑ Laulab RAM-3.(vaadatud 21.04.2015)
  35. ↑ G. Ernesaks. "Laine tõuseb." Tallinn, kirjastus Eesti Raamat, 1983. (lk 68)
  36. ↑ V. Mäeots "RAMi vaimust", RAM-I POOLSADA. 03. Age Raa, err arhiiv.(kuulatud 22.04.2015)
  37. ↑ G. Ernesaks. "Laine tõuseb." Tallinn, kirjastus Eesti Raamat, 1983. (lk 106)
  38. ↑ RAM-i POOLSADA. 04. Age Raa vestleb Harald Uiboga elust ja RAMi sattumisest, seal laulmisest ning dirigenditööst. err arhiiv
  39. ↑ G. Ernesaks. "Laine tõuseb." Tallinn, kirjastus Eesti Raamat, 1983. (lk 77)
  40. ↑ G. Ernesaks. "Laine tõuseb." Tallinn, kirjastus Eesti Raamat, 1983. (lk 60)
  41. ↑ PÜHAPÄEV STEREORAADIOS. RAM-i maja.(M. Valdaru noodikogust 22:39, arhivaar René Rätsnik 28:06; kuulatud 25.04.2015)
  42. ↑ PÜHAPÄEV STEREORAADIOS. RAM-i maja.(Paul Raud tutvustab maja; kuulatud 25.04.2015)
  43. ↑ Suursaatkonna hoone.[alaline kõdulink] (vaadatud 27.04.2015)
  44. ↑ V. Mäeots. "RAMipalavik." (lk 113)
  45. ↑ V. Mäeots. "RAMipalavik." (lk 13)
  46. ↑ V. Mäeots. "RAMipalavik." (lk 30–31)
  47. ↑ V. Mäeots. "RAMipalavik. (lk 164)
  48. ↑ V. Mäeots. "RAMipalavik." (lk 161)
  49. ↑ G. Ernesaks. "Laine tõuseb." Tallinn, kirjastus Eesti Raamat, 1983. (lk 118–119)
  50. ↑ 10 aastat RAM-i poistekoori. ERRi arhiiv.
  51. ↑ RAMi poistekoor[alaline kõdulink]
  52. ↑ Rahvusooper vahetab välja poistekoori dirigendi. ETA, 2001.(vaadatud 22.04.2015)

Välislingid

  • MusicBrainz
  • Diskograafia. Eesti Muusika Infokeskus
  • Rahvusmeeskoor 60: Gustav Ernesaksa aeg. ERR arhiiv. Ajaloolised kaadrid ja meenutused koori loomisest Gustav Ernesaksalt, legendaarsetelt lauljatelt, Eri Klasilt jt. Esimene osa (vaadatud 6.04.2015).
  • Rahvusmeeskoor 60: Las poisid teevad. ERR arhiiv. Teine osa. (vaadatud 6.04.2015).
  • Rahvusmeeskoor 60: Teekond Grammyni. ERR arhiiv. Kolmas osa. (vaadatud 6.04.2015)

Read other articles:

متجر الأغذية الصحية

هذه المقالة يتيمة إذ تصل إليها مقالات أخرى قليلة جدًا. فضلًا، ساعد بإضافة وصلة إليها في مقالات متعلقة بها. (أكتوبر 2021) الخضروات العضوية في سوق المزارعين في الأرجنتين يعد متجر الأغذية الصحية أو متجر الأطعمة الصحية نوعًا من متاجر البقالة التي تبيع الأطعمة الصحية والأطعمة العض

 

Yu-Gi-Oh! Duel Monsters (season 1)

Season of television series Yu-Gi-Oh! Duel MonstersSeason 1Season 1 DVD coverCountry of originJapanNo. of episodes49ReleaseOriginal networkTV TokyoOriginal releaseApril 18, 2000 (2000-04-18) –April 3, 2001 (2001-04-03)Season chronologyNext →Season 2List of episodes The first season of Yu-Gi-Oh! Duel Monsters, based on the manga by Kazuki Takahashi, premiered in Japan on April 18, 2000, and concluded on April 3, 2001, on TV Tokyo. The season was directed by Kunihisa Sug...

 

Haquin Spegel

Swedish bishop and archbishop The Most ReverendHaquin SpegelArchbishop of UppsalaPrimate of SwedenHaquin Spegel, engraving from 1715ChurchChurch of SwedenArchdioceseUppsalaAppointed1711In office1711–1714PredecessorErik Benzelius the elderSuccessorMathias SteuchiusOrdersConsecration1685by Olov SvebiliusRankMetropolitan ArchbishopPersonal detailsBorn(1645-06-14)14 June 1645Ronneby, SwedenDied17 April 1714(1714-04-17) (aged 68)Uppsala, SwedenNationalitySwedeDenominationLutheranParent...

Baroness Burdett Coutts Drinking Fountain

Drinking fountain in Victoria Park, London The Baroness Burdett Coutts Drinking Fountain The Baroness Burdett Coutts Drinking Fountain (also known as the Victoria Fountain) is a Grade II* listed drinking fountain situated in Victoria Park, London. History The fountain was designed in 1862 by Henry Astley Darbsihire and erected by Baroness Burdett Coutts at a cost of £5,000.[1] The fountain is made out of granite, and is a 28 feet (8.5 m) diameter octagon with 60 feet (18 m)...

 

My Singing Monsters

Simulation video game involving collecting musical monsters My Singing MonstersLogo for the first My Singing Monsters gameCreated byBig Blue BubbleOriginal workVideo game seriesYears2012–presentPrint publicationsBook(s) Activity books Design Your Own Singing Monster (My Singing Monsters)My Singing Monsters Search and FindMy Singing Monsters Downloaded Guide books My Singing Monsters Official Handbook GamesTraditionalMy Singing Monsters: The Board GameVideo game(s)My Singing Monsters (2012) ...

 

Кристал-Спрінгс (Флорида)

У Вікіпедії є статті про інші географічні об’єкти з назвою Кристал-Спрінгс. Переписна місцевість Кристал-Спрінгсангл. Crystal Springs Координати 28°10′51″ пн. ш. 82°10′07″ зх. д. / 28.18083333336077700° пн. ш. 82.168611111138787351° зх. д. / 28.18083333336077700; -82.168611111138787351Коорди...

Partai Demokrasi Rakyat Indonesia

Partai Demokrasi Rakyat Indonesia adalah sebuah partai politik di Indonesia. Partai tersebut bermaksud untuk ikut serta dalam pemilihan umum legislatif Indonesia 2024 dan diketuai oleh Ambarwati Santoso.[1] Partai Demokrasi Rakyat Indonesia Ketua umumAmbarwati SantosoDibentuk2016Didahului olehPartai Penegak Demokrasi IndonesiaIdeologiPancasila Soekarnoisme MarhaenismePolitik IndonesiaPartai politikPemilihan umum Sejarah Partai ini sebenarnya partai lama yang berganti nama pada ta...

 

1998 NFC Championship Game

This article is about the game played in January 1999 to determine the NFC champion for the 1998 season. For the game played in January 1998 to determine the NFC champion for the 1997 season, see 1997–98 NFL playoffs § Conference Championships. NFL conference title game decided by a last-minute missed field goal 1998 NFC Championship GameHubert H. Humphrey Metrodome, the site of the game Atlanta Falcons (2)(14–2) Minnesota Vikings (1)(15–1) 30 27 Head coach:Dan Reeves Head coach:D...

 

HMS E7

Submarine of the Royal Navy History United Kingdom NameHMS E7 BuilderHM Dockyard, Chatham Cost£105,700 Laid down30 March 1912 Launched2 October 1913 Commissioned16 March 1914 FateScuttled, 4 September 1915 General characteristics Class and typeE class submarine Displacement 652 long tons (662 t) surfaced 795 long tons (808 t) submerged Length178 ft (54 m) Beam15 ft 5 in (4.70 m) Propulsion 2 × 800 hp (597 kW) diesel 2 × 480 hp (358 kW)...

Death discography

Cataloging of published recordings by Death Death discographyDeath in Mexico City, June 1989. From left to right: bassist Terry Butler, guitarist Paul Masvidal, manager Eric Greif, drummer Bill Andrews and guitarist/vocalist Chuck SchuldinerStudio albums7Live albums10Compilation albums1Video albums9Music videos2Singles3Demos7 The discography of Death consists of seven studio albums and four live albums. Death was an American death metal band formed in 1983. The band's founder, Chuck Schuldine...

 

Unreal City

This article has multiple issues. Please help improve it or discuss these issues on the talk page. (Learn how and when to remove these template messages) This article is an orphan, as no other articles link to it. Please introduce links to this page from related articles; try the Find link tool for suggestions. (February 2021) The topic of this article may not meet Wikipedia's notability guideline for events. Please help to demonstrate the notability of the topic by citing reliable secondary ...

 

Hawaiian Snow

2010 mixtape by Danny Brown and Tony YayoHawaiian SnowMixtape by Danny Brown and Tony YayoReleasedSeptember 14, 2010GenreHip hopLength44:39LabelG-UnitProducerDoe PesciTony Yayo chronology Gunpowder Guru 2: The Remixes(2010) Hawaiian Snow(2010) Gunpowder Guru 3(2011) Danny Brown chronology The Hybrid(2010) Hawaiian Snow(2010) XXX(2011) Professional ratingsReview scoresSourceRatingPopMatters[1] Hawaiian Snow is a collaborative mixtape by American rappers Danny Brown and Tony Yay...

The Baldwin Brothers

This article is about the group of musicians. For the four American actors, see Baldwin brothers. For the documentary about the actors, see The Baldwin Brothers (film). The Baldwin BrothersBackground informationOriginChicago, Illinois, U.S.GenresElectronica, jazz, pop musicYears active1983–presentLabelsThe OrchardTVT RecordsMembersJason HinkleTJ WidnerDan GottesmanOren KopperlPast membersJimmy DeerJ.B. RoyalZebulun The Baldwin Brothers are an American, Chicago-based lounge/electronica d...

 

Vicente Pires

Administrative region in Central-West, BrazilVicente PiresAdministrative regionRegião Administrativa de Vicente PiresAdministrative Region of Vicente PiresClockwise from top: City skyline, I love VP sign, 38th Police Station, Israel Pinheiro Viaduct, DF-095 FlagCoat of armsNickname(s): Buraco Pires, VicentãoMotto: Eu Amo Vicente PiresLocation of Vicente Pires within Federal DistrictCoordinates: 15°48′12″S 48°01′48″W / 15.80333°S 48.03000°W / -15...

 

Kima Greggs

Character from The Wire This article may require cleanup to meet Wikipedia's quality standards. The specific problem is: Content from reliable sources needs to be added to indicate the notability of the subject of this article. Please help improve this article if you can. (April 2022) (Learn how and when to remove this template message) Fictional character Shakima GreggsThe Wire characterSonja Sohn as Kima GreggsFirst appearanceThe Target (2002)Last appearance–30– (2008)Created byDavid Si...

Panchakuta Basadi, Kambadahalli

Panchakuta Basadi, KambadahalliPanchakuta Basadi, KambadahalliReligionAffiliationJainismDeityAdinathaFestivalsMahavir Janma KalyanakLocationLocationKambadahalli, Mandya, KarnatakaGeographic coordinates12°52′03.6″N 76°38′00.8″E / 12.867667°N 76.633556°E / 12.867667; 76.633556ArchitectureDate established8th-10th century AD Panchakuta Basadi (or Panchakoota Basadi) is a temple complex located in the Kambadahalli village of the Mandya district, Karnataka state,...

 

Seventeen (American magazine)

American magazine for teenagers For the Japanese magazine, see Seventeen (Japanese magazine). For the former British magazine, see Just Seventeen. Seventeen MagazineDemi Lovato on the cover of the August 2014 issueExecutive DirectorKristin KochCategoriesTeen magazineFrequencyBimonthlyPublisherHearst Magazines (from 2003)Total circulation(2017)2,020,492[1]First issueSeptember 1944CountryUnited StatesBased inNew York CityLanguageEnglishWebsitewww.seventeen.comISSN0037-301X Seventeen is ...

 

Naturgy

Naturgy Naturgy Energy Group, S. A. Edificio Gas Natural en BarcelonaTipo negocio, empresa y empresa de capital abiertoSímbolo bursátil BME: NTGYISIN ES0116870314Industria Gas naturalElectricidadForma legal Sociedad anónimaFundación 1991Nombres anteriores Gas Natural FenosaSede central Avenida de América, 3828033, Madrid, EspañaPresidente Francisco ReynésPresidente ejecutivo Francisco ReynésIngresos 23 306 millones € (2017)Beneficio económico 3915 millones € (2017)Benef...

Shannon Free Zone

Free Trade Zone in Ireland This article needs additional citations for verification. Please help improve this article by adding citations to reliable sources. Unsourced material may be challenged and removed.Find sources: Shannon Free Zone – news · newspapers · books · scholar · JSTOR (September 2014) (Learn how and when to remove this template message) Businesses in the Shannon Free Zone (Shannon Industrial Estate) Map of the Shannon Free Zone The Sha...

 

Kazuya Fukuzaki

Japanese footballer Kazuya Fukuzaki Kazuya Fukuzaki playing an S.League match against Tampines Rovers at Jalan Besar Stadium on November 1, 2013.Personal informationDate of birth (1994-01-31) January 31, 1994 (age 29)Place of birth Kagoshima City, Kagoshima Prefecture, JapanHeight 1.72 m (5 ft 7+1⁄2 in)Position(s) MidfielderTeam informationCurrent team Kagoshima United-2Number 10Youth career Kagoshima Technical High School JAPAN Soccer CollegeSenior career*Years Team...

 

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!