Eesti osales 1920. aasta suveolümpiamängudel 14 sportlasega ja 3 spordialaga. See oli esimene kord, kui Eesti esines olümpiamängudel eraldi riigina.
ESS Kalev saatis Belgia Olümpiakomiteele osavõtutaotluse, millele saabus küllalt lootusetult kõlav vastus: võistlejate ülesandmine olümpiamängudeks võib toimuda Venemaa Olümpiakomitee kaudu, kuna Eesti Vabariik ei ole ROK-i liige. Johannes Villemsoni juhtimisel asuti otsima muid võimalusi. Ühendusse astuti Eesti tolleaegse saadikuga Londonis, Kalevi seltsi liikme Ants Piibuga, kes omakorda saatis kirja Belgia OK-le, et taotleda eestlaste osavõttu olümpiamängudest. Sealne olümpiakomitee andis meie taotluse edasi ROK-i presidendile Pierre de Coubertinile. Pariisis oleva kalevlase, Eesti saadiku Karl Robert Pusta ja P. de Coubertini läbirääkimiste tulemustest informeeris ROK-i president belglasi, kes teatasid ametlikult, et Eesti soov on rahuldatud, kuid tuleb luua sporditegevust juhtiv keskne organisatsioon.
Eestlaste teekond olümpialinna kulges Tallinnast aurikul Viola Helsingisse, sealt koos Soome koondislastega aurikul Oihonna Antwerpenisse.
Võistlusvorm oli valge õlgkübar, sinine ülikond, kollased kingad, valge särk ja lips (kodumaalt sõideti välja tollases kaitseväeriietuses ja võistlusvorm muretseti alles kohapeal).
Sõiduraha kogumiseks korraldati ülemaalised korjandused ja anti välja loteriipiletid üldtiraažiga 30 000 (á 10 marka). Valitsuselt kaubeldi välja 18 000 Soome marka ja 20 000 Prantsuse franki. Sõjaministeeriumist saadi teemoonaks mitu kasti lihakonserve, biskviite ja paar puuda võid.
