Tema eluajal ei ilmunud ühtegi tema luuletust. Luuletajana on Veidenbaums tänapäeval tuntud vaid tänu sellele, et sõbrad olid tema luuletusi üles kirjutanud. Säilinud luuletusi on teada 74, lisaks on ta läti keelde tõlkinud Horatiust, Heinet, Schillerit, aga ka „Marseljeesi“.
Kui Veidenbaums oli kümneaastane, suri tema isa. Seetõttu ei olnud poisikesel mitu aastat võimalik koolis käia, kuid seda usinamalt sukeldus ta raamatutesse, mida vaid kätte sai.
1886. aastal lõpetas Veidenbaums Riia kubermangugümnaasiumi. Juba kooliajal tõlkis ta Horatiuse teoseid. Veidenbaums oskas kümmet võõrkeelt – saksa, vene, ladina, kreeka, prantsuse, inglise ja eesti keelt piisavalt hästi, et lugeda kirjandust originaalkeeltes, pisut ka itaalia, hispaania ja vanaheebrea keelt. Aga ta huvitus ka majandusest, ajaloost, filosoofiast, matemaatikast, peale selle veel malemängust, mis tollal ei olnud veel nii laialt levinud harrastus. Õppis omal käel selgeks stenograafilise ehk kiirkirja, millest oli ülikoolis palju kasu.
Veidenbaums Tartus
1887. aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Ülikoolikaaslased teadsid Veidenbaumsi kui andekat, aga alati rahalistes raskustes õppurit, kes kirjutas ajaloo- ja kultuuriteemalisi esseid. Teada olid ka Veidenbaumsi Horatiuse-tõlked.
Ta oli üks läti üliõpilaste kultuuriseltsi Pīpkalonija asutajaid. Selle seltsi grupipilt on ka ainuke teadaolev foto, millel on jäädvustatud Eduards Veidenbaums.
1889. aastal oli Veidenbaums majanduslike raskuste tõttu sunnitud katkestama õpingud ülikoolis ja töötas mõnda aega eraõpetajana Ruhjas (läti Rūjiena). 1891. aastal tundis ta valmisolekut lõpetada ülikool, kuid Tartust koju minnes sai asjaolude ebasoodsa kokkulangemise tõttu rängalt külma ja progresseeruv tuberkuloos viis ta pool aastat hiljem 24-aastaselt hauda.
Veidenbaums elas olulise osa Tartu-ajast aadressil Tähtvere 1. Sinna tema kunagise kodumaja külge paigaldati 1967. aastal mälestustahvel, kuhu oli kirjutatud: „Siin elas aastail 1887–1889 Läti esimene revolutsiooniline luuletaja, Tartu üliõpilane Eduards Veidenbaums.” Maja on tulekahjus hävinud, alles on varemed ja sinna on paigaldatud ka uus mälestustahvel.
Tähtvere tänavat võiks nimetada ka Eduardide tänavaks, sest seal on peale Eduards Veidenbaumsi elanud veel Eduard Vilde ja Karl Eduard Sööt.
Eduards Veidenbaums on Tartus (info on pärit tema kirjadest) elanud ka aadressidel Botaanika 28 ja 32 (Kroonuaia tänav), Herne 12, Kastani 9 ja 15.
Looming
Enda luuletusi ei hinnanud Veidenbaums kuigi kõrgelt ja ta ei pidanud ennast luuletajaks. Esimesed luuletused ilmusid aasta pärast tema surma. 1896. aastal anti välja tema luulekogu, kuid tsensor oli tekste oluliselt muutnud. Alles aastail 1907–1909 ilmusid kuue väikese vihikuna Veidenbaumsi tsenseerimata luuletused. Kogu Veidenbaumsi looming on tõlgitud vene ja eesti keelde, tema luuletused on ilmunud ka poola- ja ungarikeelsetes läti luule antoloogiates.
Veidenbaumsi hinnatakse kui läti kaasaegsele luulele alusepanijat. Varasemast läti luulest ta mõjutatud ei olnud, sest ta lihtsalt polnud seda lugenud. Mõnedes käsitlustes on Veidenbaumsi nimetatud traagiliseks luuletajaks, aga paremini väljendab tema loomust ehk Knuts Skujenieksi öeldud sõnapaar „emotsionaalne skeptik”.
Veidenbaums oli esimene läti luuletaja, kes tõstatas sotsiaalseid probleeme. Luule lugejad olid tolleks ajaks väsinud eleegilisest õhkamisest ja olid valmis vastu võtma Veidenbaumsi luule teravust, tigedust ja meeleheidet.
Terava sotsiaalkriitika tõttu mõnes luuletuses tähtsustati teda nõukogude ajal kui revolutsioonilist luuletajat, eks klassivõitluse elemente võis tema luules leida, kirik- ja muidu härrade vastu on Veidenbaums kriitiline, aga eriti põlastab neid, kes härrade ees poevad. Mitmeid luuletusi on ta pühendanud alkoholile ja selle kaudu murede lahendamisele, neid luuletusi saab lugeda kui ülistavaid, aga ka kui iroonilisi. Oluline osa on luules filosoofilisel maailma mõtestamisel, kus nenditakse inimese tühisust, aga samas küsitakse, kas on mõtet selle pärast muretseda.
Veidenbaumsi looming eesti keeles
Eesti keeles on ilmunud luulekogumik "Mind ärge lugege" (tõlkija Contra; kirjastus Jumalikud Ilmutused, 2014). ISBN 9789949519248.
Veidenbaumsil on luuletus Emajõest, mida lätlased kutsuvad ka Mētraks
1958. aastal avati tema kodukohas Kalāčis memoriaalmuuseum.
1967. aastal hakati iga kahe aasta tagant välja andma Eduards Veidenbaumsi kirjanduspreemiat. 2017. aastal sai esimese mittelätlasena preemia Veidenbaumsi eesti keelde tõlkija Contra.
Juris Kulakovs tegi 1987. aastal koos oma ansambliga „Perkons“ laulude tsükli „Seitse ja pool laulu Eduards Veidenbaumsi sõnadele”, mida esitab Ieva Akurātere. Veidenbaumsi tekstid kõlavad kooride esituses ka Läti laulupidudel.
Veidenbaumsi 150. juubeli puhul toimus muuhulgas kampaania „Deklameeri Veidenbaumsi“, kus igaüks võis sisse lugeda oma lemmikluuletuse Veidenbaumsi loomingust. Parimaid ettekandeid leiab Youtube’st märksõna „Skandē Veidenbaumu“ all. Tema luule eesti keelde tõlkija Contra jooksis aga Veidenbaumsi auks tema Tartu kodust Tähtvere 1 kuni „Kalāčini“ (umbes 165 km).[1]
Läti Pank andis 2017. aastal välja kaks erinevat Eduards Veidenbaumsile pühendatud hõbedast meenemünti nominaalväärtusega 2,5 eurot.
[2][3]Läti Post andis välja Eduards Veidenbaumsi kujutava postmargi nominaaliga 0,57 eurot.[4]
