Ta kirjutas 1872 alla manifestile "Profesión de fe racionalista", milles väljendatakse usku hinge igavesusse ja Ülimasse Jumalasse. Samuti kirjutas ta alla katoliku vikaari ühe dokumendi vastu suunatud tekstile "Contra Pastoral".
Aastal 1898 sai ta riiginõukogu (Consejo de Estado) liikmeks. Järgnevatel aastatel kaugenes ta poliitiliselt Saravia, toetades aina otsustavamalt José Batlle y Ordóñezt. See tõi kaasa tema lahkumise Rahvuslikust Parteist ja hiljem riigist (seda küsimust selgitab ta väljaandes El Nacional ilmunud kirjutises "Carta Política" ("Poliitiline kiri").
Batlle saatis teda 1904–1914 diplomaatilistele lähetustele mitmesse Euroopa ja Ameerika riiki. Hiljem ei pöördunudki ta kodumaale tagasi ja suri 18. juunil 1921 Buenos Aireses, väljendades selget soovi, et tema põrmu ei viidaks Uruguaysse.
Jutustuses "El primer suplicio" kajastub tema kogemus revolutsiooni Revolución de las lanzas ajast.
Romaanitriloogias "Ismael" (1888), "Nativa" (1890), "Grito de gloria" (1893) ja "Lanza y sable" (1914) kujutas ta vabadusvõitlust Hispaania ja Brasiilia vastu ning esimesi kodusõdu (1808–1825), et uurida rahvusteadvuse kujunemist. Nendes ajaloolistes romaanides, mida peetakse tema romaanidest parimateks, on armastuslugudes ja mujal tunda romantismi.
Romantism ilmneb ka armastusromaanides "Brenda" (1886) ja "Minés" (1907), vähem aga romaanis "Soledad" (1894), kus ta realistliku objektiivsusega kujutas maaelu.
Tema lühiproosast peetakse parimaks jutustust "El combate de la tapera".
Kogumikus "Épocas militares en el Río de la Plata" (1911) ilmusid tema ajalooalased tööd.
Acevedot peetakse romaanižanri pioneeriks Uruguay kirjanduses ja naturalismi eelkäijaks.
