Eduard Pohl oli suurtaluniku poeg tolleaegsest Aidu vallast. Nooruses töötas ta Viljandis Rumjantsevi riidekaupluses õpipoisina ja hiljem poesellina.[1]
Ostis parun Ungern-Sternbergilt tüki maad Türgasoost, praeguse Viljandi raudteejaama lähedusest, mis oli tol ajal kasutuseta soine ala. Ehitas tehase tolle aja kõige moodsamate materjalidega. Vabrik sai nimeks Phönix ning kujunes esimese maailmasõja eel suurima tööliste arvu ja tootmismahuga tikuvabrikuks Eestis.[1]
1920. aastatel eksporditi tikke Inglismaale ja Ameerikasse. Rootsi tuletikutrust ostis 1928. aastaks kokku kõik Eesti tikuvabrikud, sh Viljandi, ning sulges kõik peale Viljandi.[1]
Eduard Pohl müüs maha ka oma maja Viljandis Tartu ja Lossi tänava nurgal Sakala pangale ning kolis Tallinna. Maja on säilinud tänaseni.[1]
Pärast tikuvabriku müüki rootslastele asutas ASi Linaprodukt ja rajas Mõisakülasselinavabriku, Tallinnas oli tal kaubandusettevõte AS Ladu. Linavabrik oli ehitatud laenatud kapitali eest, ent ei toonud piisavalt sisse ja neelas ka teiste äride tulud. Pohl sattus majanduslikesse raskustesse ning see röövis ka tema tervise.[2]
Eduard Pohli surma järel hinnati tema vallasvara väärtuseks 83 krooni, sealhulgas kantud ülikond ja sügispalitu, mille väärtus 10 krooni. Tema võlausaldajate hulgas jäi Eesti Pank ilma 94 553 kroonist ja Tallinna Majaomanikkude Pank 13 018 kroonist.[3] 1931. aasta müüdi kohtupristavi poolt ka Pohli maja Tallinnas[4]Valli tänaval.
