Dissotsiatiivne identiteedihäire (ka mitmekordne isiksushäire; isiksuse mitmesus; lõhestunud isiksus) on vaimne häire, mida iseloomustab vähemalt kahe erineva isiksuse samaaegne olemasolu ühes indiviidis. Tihtipeale on indiviidil raskusi teatud sündmuste meenutamisel ning võimetus tundeid, mõtteid ja mälestusi ühtseks tervikuks ühendada. Seotud häireteks on üldjuhul piiripealne isiksusehäire, traumaatiline stressihäire, depressioon, narkootiliste ainete kuritarvitamine, enesevigastamine ja/või ärevus.
Mõned eksperdid usuvad, et häire põhjuseks võib olla lapsepõlvetrauma. 90% juhtudest on olemas lapsepõlves väärkohtlemise ajalugu, teised juhtumid aga on seotud kas sõjaga või terviseprobleemidega lapsepõlves. Dissotsiatsioon on enamasti osalt kohanemisreaktsioon psüühilist tasakaalu ohustavale traumale. Geneetilised faktorid mängivad väidetavalt samuti rolli. Enne kindla diagnoosi panemist tuleks kontrollida, kas käitumist ei saaks paremini seletada narkootikumide tarvitamisega. krampide, laste kujutlusvõimega või usuliste tavadega.
Ravi sisaldab tavaliselt nõustamist ja toetavat hoolitsust. Seisund üldjuhul jääb püsima ilma ravita. Usutakse, et konditsioon mõjutab 2% üldisest populatsioonist ning 3% neist, kes on juba haiglaravile sattunud vaimsete häire tõttu Euroopas ja Põhja-Ameerikas.
Sümptomid ja nende avaldumine
Ameerika Psühhiaatrite Ühenduse sõnul on dissotsiatiivse identiteedihäire sümptomiteks kahe või enama eraldiseisva isiksuse seisundi olemasolu, millega kaasneb suutmatus isiklikku informatsiooni enda kohta meeles pidada. Teiste sümptomite hulka kuuluvad selle identiteedi kadumine, mis on algselt olnud patsiendil ning mis seostub talle isiklike olukordadega. Igal indiviidil avalduvad sümptomid erinevad ning on haiguse demonstratsioon vaid talle omane. Patsiendi iseseisev funktsioneerimine võib varieeruda tõsiselt kahjustunust adekvaatseni.
Dissotsiatiivse amneesia sümptomeid võib lugeda dissotsiatiivse identiteedihäire alla, kuid neid häireid saab diagnoosida ka eraldi. Patsiendi erinevad isiksused ei pruugi olla üksteisest teadlikud ning võivad olla täiesti eraldiseisvad, individuaalsete mälestuste, tunnete ja emotsioonidega, mille tulemuseks on kaootiline isiklik elu ning teadvus. Dissotsiatiivse identiteedihäire all kannatajad võivad olla sageli vastumeelsed oma sümptomeid arutama, seoses häbi ja hukkamõistuga ühiskonnas.
Umbes pooltel patsientidest on vähem kui 10 identiteeti ja enamikul neist on vähem kui 100. Teateid on aga lausa 4500-st eraldiseisvast isiksusest ühes inimeses. Identiteetide keskmine arv on viimaste aastakümnetega suurenenud, kahest või kolmest on saanud keskmiselt ligikaudu 16. Primaarne identiteet, see mis kannab patsiendi pärisnime, kipub olema passiivne, sõltuv ja depressiivne, samal ajal on teised isikused aktiivsemad, agressiivsed või vaenulikud. Enamik identiteete on tavalised inimesed, kuid on teateid ilukirjanduslikest, müütilistest, ajaloolistest, kuulsuste ja loomade identiteetidest.
Põhjused
Häire põhjus on teadmata, kuid selle üle on laialdaselt arutatud. Arutelu toimub erinevate hüpoteeside toetajate vahel: et identiteedihäire on reaktsioon traumale muude põhjuste seas. Diagnoositud patsientidel on olnud sageli raske füüsilise ja seksuaalse trauma ajalugu, eriti on seda esinenud neil varajases lapseeas. On olnud ka teateid patsientidel esinenud raskete meditsiiniliste haiguste või muude traumaatiliste sündmuste kohta lapsepõlves.
Ravi
Dissotsiatiivse identiteedihäire ravimisel ja diagnoosimisel puudub üksmeel. On olemas üldised ravijuhised, mis viitavad järkjärgulisele, eklektilisele lähenemisele. Isegi kogenud terapeutidel on vähe patsiente, kes on saavutanud ühtse identiteedi. Tavapärased ravimeetodid hõlmavad psühhoteraapiat, kognitiivse käitumise teraapiat, dialektilist käitumisteraapiat ja hüpnoteraapiat.
Ravimeid võib kasutada häirega kaasnevate haiguste või sihipäraste sümptomite leevendamiseks. Mõned käitumisterapeudid kasutavad esialgu käitumisravi, näiteks reageerivad ainult ühele identiteedile ja kasutavad seejärel tavapärasemat ravi.
Viited