"De magnete, magneticisque corporibus, et de magno magnete tellure" ("Magnetist, magnetilistest kehadest ja suurest magnetist Maast"), ka "De magnete", on inglise arsti ja teadlase William Gilberti 1600. aastal avaldatud raamat. Seda peetakse esimeseks Inglismaal ilmunud füüsikaalaseks teadusteoseks.
Mõned olulisemad ideed teosest
Selles teoses võttis William Gilbert kokku oma kauaaegse magnetite ja magnetismi alase uurimistöö. Lisaks andis William Gilbert selles põhjaliku ülevaate oma uurimismeetodist.
Teaduslik lähenemine
Ta vastandub selgelt peripateetilisele koolkonnale ja nõuab pidevalt hoolikate katsete tegemist, et oma ideid kontrollida. Mõned tema teaduslikku lähenemist iseloomustavad tsitaadid:
- Salajaste asjade avastamisel ja peidetud põhjuste uurimisel on kindlad eksperimendid ja demonstreeritavad tõendid tugevamad argumendid kui tõenäolised oletused ja filosoofiliste spekuleerijate arvamused.
- ...nagu geomeetria tõuseb lihtsatest ja kergesti mõistetavatest eeldustest kõige kõrgemate ja keerulisemate tõestusteni, nii kerkib geniaalne mõistus eetri kohale; samamoodi meie magnetiline õpetus ja teadus toob kõigepealt õige korra kohaselt esile kindlad ja mitte haruldased faktid; neist jõuame harvemate tõsiasjadeni ja nii, pikkamisi järk-järgult jõuame kõige salajasemate ja peidus olevamate asjadeni Maal, põhjusteni, mis vanade teadmatusest ja kaasaegsete hoolimatusest on jäänud märkamata või vaatamata.
- Kes iganes teeb neid katseid .... suhtugu katsekehadesse hoolikalt, oskuslikult ja vilunult, aga mitte hoolimatult ja kohmakalt; kui katse ebaõnnestub ärgu hakaku oma ignorantsuses süüdistama meie avastusi, sest siin raamatus pole midagi, mida poleks korduvalt ja ikka jälle meie endi silme all uuritud ja proovitud.
Magnetism
Gilbert näitas, et vanad uskumused, nagu saaks magnetit küüslauguga hõõrudes demagneetida või nagu raviks magnet peavalu, ei pea paika. Gilbert avastas magneti erinevate pooluste tõmbumise ja sarnaste pooluste tõukumise. Ta näitas, et Maa ise käitub suure magnetina, ning võttis kasutusele mõisted "magneti lõunapoolus" ja "magneti põhjapoolus". Gilbert leiutas ka tehnika metalli magneetimiseks magnetiidiga hõõrumise teel.
Tähtsus
Gilberti magnetismiuuringud olid nii laiahaardelised ja põhjalikud, et kuni elektromagnetismi avastamiseni 1820. aastatel ja Michael Faraday töödeni ei lisandunud magnetismialastesse teadmistesse enam midagi uut. "De Magnetel" oli suur mõju Gilbertile järgnenud teadlastele, kellest eriti võiks esile tõsta Johannes Keplerit ja Galileo Galileid. Esimene sai sellest raamatust inspiratsiooni oletamaks, et Päikese ja planeetide vahel võiks olla mingi analoogiline jõud nagu magneti pooluste vahel. Galileo sai sellest tuge oma teaduslikule meetodile ning ta kordas ka ise Gilberti kirjeldatud katseid. Tema vaimustus Gilbertist oli nii suur, et see lisati Galileo protsessis üheks süüdistuspunktiks: "ketseri ja riiukuke William Gilberti toetamine".
Kirjandus
- John Gribbin, Science, Penguin Books 2003, ISBN 0-14-029741-3
- De Magnete, faksiimiletrükk Paul Fleury Mottelay 1893. aasta ingliskeelsest tõlkest, Dover Books, 1991, ISBN 0-486-26761-X
