Küla asub Varduva jõe kaldal; küla kohal on jõel Juodeikiai paisjärv. Osaliselt ulatub külla Natura 2000 ala Varduva jõgi II.[3]
Dapšiaisse jääb Bugeniai raudteejaam. Liibavi-Romno raudtee jagab küla kahte ossa. Lõunapoolsem ehk Väike Dapšiai ehk Dapšiai-Lukaičia on oma nime saanud sellest, et sealsed majapidamised kuuluvad Lukavičiuste perele. Põhjapoolne ehk Suur Dapšiai kannab Uždagai nime. Nimi tähendab põlengust ja selle kohta on rahvasuus selline lugu: küla kohal asunud varem suur mõisale kuulunud mets. Kord läinud see põlema ja kui tulele piir pandi, oli suur osa sellest lage. Mõisnik otsustanud siis sealsed maad rahvale kruntideks müüa ja nii saanud Uždagai alguse.
Dapšiais asub omapäraste rattakujuliste lohkudega kivi, mis asub linnamäe lähistel Varduva jõe ääres. Juttude kohaselt tähistavat need päikest või päikest ja kuufaase. Varem olevat olnud eristatavad suisa kuus rõngakujulist märki.[4]
Väikeses Dapšiais asub veel teine kahe lohuga kivi.[5]
Muinsusmälestised
Muinsuskaitse all on Česlovas Kontrimase kodutalu. Nõukogude perioodil oli seal algul kohalik algkool, aga aastal 1979 moodustati sinna galerii, kus Mažeikiai piirkonna kunstnikud võisid oma töid eksponeerida.[6] Talutare on ühekorruseline maakividest vundamendi, eeskoja ja verandaga puitehitis.[7] Kompleksi kuulub ka kolmeosalise frontoonigavotiivkabel. Kuus kabelis olnud skulptuuri viidi aastal 1977 Mažeikiai koduloomuuseumisse.[8]
Ka on muinsuskaitse all linnamägi, mis asub Varduva jõe kaldal. Tegemist on aastal 1253 mainitud Dobe linnusega. Rahvasuu räägib, et selle all olevad maa-alused käigud ja et seal põlenud kunagi püha tuli.[9] Linnamäge ennast kutsutakse rahvasuus Hiiemäeks. Linnusehoovi mõõdud olid 42x11 m. Linnust kasutati XIX sajandil külakalmistuna, teise maailmasõja ajal kaevati aga sinna kaevikud. Linnamäe nõlvade kõrgus on 12 meetrit. Edelaküljel, kus linnust ei ümbritsenud jõgi, kaevati linnuse ette kahe meetri laiune ja 0,2 meetrit sügav vallikraav, selle ette kuhjati vall ja rajati veel teine, seitsme meetri laiune ja 0,3 meetri sügavune vallikraav. Ka kirdeküljel on kahe meetri laiune ja 0,3 meetrit sügav vallikraav, mis eraldab kahe meetri laiust terrassi. Jõe veed on aja jooksul osa terrassist minema uhunud.[10] Linnamäel olid lohud ka enne sõdasid, rahvajuttude kohaselt olnud seal peidikud, kus raamatusmuugeldajad raamatuid hoidsid.[11] Selle juures asuvas asulakohas on 40 cm paksune kultuurikiht. Asulakoht oli kasutusel esimese aastatuhande keskpaigast teise aastatuhande keskpaigani.[12]
Ajalugu
Asulat on kirjalikes allikates esmakordselt mainitud aastal 1253 (Dobe). Toona kuulus see kuralasteCeklise muinasmaakonda. Algselt oli asustatud üksnes Dapšiai-Lukaičia. Aastal 1830 hakati taludele maad jagama ka Uždagais. Aastail 1885–1890 valmis küla veski. Aastal 1892 püstitati külla tulpkabel.[13] Aastal 1896 valmis küla läbiv raudtee. Sellega seoses ehitati külla ka kaks raudteevahimaja, mille juures olid tõkkepuuga varustatud ülekäigukohad. Aastal 1905 moodustati külas kuueliikmeline ülestõusnute salk, kuid tsaarivõimudega võitlemise asemel pages salk vargsi Saksamaale.[14]
