Daniel Georg Balk (23. juuni 1764 Königsberg – 1826 Tula) oli arstiteadlane, kelle erialaks olid patoloogia, meditsiinisemiootika, teraapia.
Sündis käsitöölise pojana. Õppis Königsbergi ülikoolis (1780–1787), kust sai 1787. aastal meditsiinidoktori kraadi töö eest "De derivantibus" ehk "Nahka ja limaskesta ärritavatest vahenditest". Pärast doktorikraadi saamist läks ta arstina tööle Kuramaale, kus omandas oma erialal hea reputatsiooni.
Aastatel 1802–1817 oli Balk Tartu ülikooli esimeseks patoloogia ja teraapia professoriks ning Tartu Ülikooli kliiniku direktoriks. Aastatel 1803–1804 oli Balk ülikooli rektoriks.
1804. aastal avas Balk majas, kus ta ise elas, ametlikult haigete vastuvõtu. Tegu oli esimese polikliinikuga Vene keisririigis. Tartu linn jaotati viimaste kursuste üliõpilaste vahel ning elanikud said pöörduda vastava üliõpilase poole. Üliõpilased pidid külastama ka haigeid kodus.
Balk sunniti 1817. aastal ülikoolist lahkuma. Ta kolis Tulasse, kus ta 1826. aastal suri.[1]
Vaata ka
Viited
- ↑ Kalnin, Viktor 1996. Daniel Georg Balk. Rmt.: Kalnin, Viktor (toim.), Eesti arstiteaduse ajaloost. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk. 25–29.
Kirjandust
- Kalnin, Viktor 1996. Daniel Georg Balk. Rmt.: Kalnin, Viktor (toim.), Eesti arstiteaduse ajaloost. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk. 25–29.
- Kasmel, Jaan 2002. Antropoloogia õpetamise algusest 1802. aastal taasavatud Dorpati (Tartu) ülikooli arstiteaduskonnas. Eesti Arst 81(11): 739–743. vt
- Toomsalu, Maie (koost.) 2002. Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk. 127–132.
Välislingid
