|
Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui autor lubab kasutada teksti litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, siis peaks ta seda kinnitama, saates e-kirja aadressile permissions-et wikimedia.org. Autoriõiguse loa taotlemise juhendi leiad leheküljelt Vikipeedia:Autoriõiguse loa taotlemine.
Võimalikuks lahenduseks on ka mõtte edasiandmine teises sõnastuses, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.
|
Teksti allikas: K. Kotta, "Muusikateooria õpik"
Cantus firmus (ladina keeles 'kindel laul') on keskaja- ja renessanssmuusikas enamasti varasemast muusikast laenatud meloodia, mida kasutati uue polüfoonilise heliteose alusena. Cantus firmus võis põhineda kas gregooriuse koraalil, varasemal vaimuliku või ilmaliku polüfoonilise teose partiil või olla helilooja enda loodud.
Cantus firmus kõlas enamasti tenoris ja pikemates helivältustes.
Cantus firmus kontrapunktiõpetuses
Kontrapunktiõpetuses on cantus firmus esimene hääl, millele hakatakse lisama teisi hääli. Selleks, et üksteisele järgnevatest helidest moodustuks terviklik ja mõttekas üksus, peavad helid olema iseloomulikul viisil üksteisega seotud. Helide lineaarsete seoste selgeks väljatoomiseks noteeritakse need meloodia käsitlemise algfaasis täisnootidena, et jätta kõrvale rütmiline ja meetriline aspekt. Selliselt noteeritud n-ö meloodia elementaarkujule viidatakse kontrapunktiõpetuses mõnikord ka kui püsivale häälele ehk cantus firmus’ele, sest seda kasutatakse muutumatu häälena, millele ülejäänud ehk muutuvad hääled hiljem lisatakse. Cantus firmus põhineb üldreeglina mõnel vanal kirikulaadil. Meloodiliselt tasakaalustatud ja tervikliku cantus firmus’e komponeerimisel tuleb kontrapunktiõpetuses järgida kindlaid reegleid.
