Bulgaaria vürstiriik

Княжество България Bulgaaria vürstiriik 1878–1908
Bulgaaria lipp Vürstivapp (aastast 1887)
Bulgaaria (tumerohelisega). Ida-Rumeelia (helerohelisega) oli vürstiriigiga personaalunioonis aastast 1885
Valitsusvorm	vürstiriik, vasallriik
Osa	Osmanite riigist
Pealinn	Veliko Tǎrnovo (1878–1879) Sofia (1879–1908)
Religioon	õigeusk
Peamised keeled	bulgaaria
Rahaühik	leev

Bulgaaria vürstiriik (bulgaaria: Княжество България) oli de facto sõltumatu ja de jure vasallriik Osmanite riigi süseräniteedi all. See rajati Berliini lepinguga aastal 1878.

Pärast Vene-Türgi sõda, mis lõppes Venemaa võiduga, sõlmiti 3. märtsil 1878 Venemaa ja Osmanite riigi vahel San Stefano rahuleping. Sellega lepiti kokku suur Bulgaaria vasallriik, mis oli oluliselt suurem: selle maad haarasid peaaegu kõik etnilised bulgaarlased Balkanil ja hõlmasid suurema osa Möösiast, Traakiast ja Makedooniast, ulatudes Mustast merest Egeuse mereni. Kuid Ühendkuningriik ja Austria-Ungari olid sellise suure Venemaa klientriigi loomise vastu Balkanil, kartes jõudude tasakaalu muutumist Vahemerel. Selle tõttu suurriigid kogunesid ja sõlmisid Berliini lepingu, asendades San Stefano rahulepingu, mis ei jõustunud kunagi. Sellega loodi palju väiksem vürstiriik ja selle kõrvale autonoomne Ida-Rumeelia Osmanite riigis.

Kuigi Osmanite vasall, tunnistas Bulgaaria Kõrgi Värava võimu vaid formaalselt. Sel oli oma konstitutsioon, lipp ja hümn ning viis ellu oma välispoliitikat. Aastal 1885 annekteeris Bulgaaria veretu revolutsiooniga de facto Ida-Rumeelia, mida Osmanite riik tunnistas Tophane lepinguga. 5. oktoobril 1908 kuulutas Bulgaaria oma iseseisvust kui Bulgaaria kuningriik.

Taust

Aastal 1396 lõppesid Bulgaaria–Osmanite sõjad Osmanite sissetungi tõttu Balkanile ja sisemise killustatuse tõttu Bulgaaria tsaaririigi langemisega. Osmanite võimu all Bulgaaria aadel hävitati ja rahvuslik eneseteadvus suruti alla. Bulgaaria rahvuslik taassünd, tekkides 18. sajandi lõpul, taaselustas Bulgaaria identiteedi ja kannustas ideed luua uus Bulgaaria riik. Arvukalt revolutsioonilisi liikumisi ja ülestõuse Osmanite vastu toimus kõrvuti sarnaste liikumistega ülejäänud Balkanil, saavutades haripunkti Vene-Türgi sõja ajaks aastatel 1877–1878.

Berliini leping

 Pikemalt artiklis Berliini leping (1878)

San Stefano rahuleping 3. märtsil 1878 kavandas Bulgaaria riigi, mis koosnes Möösia, Traakia ja Makedoonia geograafilistest piirkondadest. Sel päeval tähistavad bulgaarlased igal aastal Bulgaaria rahvuspüha.

Kartes suure Venemaa klientriigi loomist Balkanil ei olnud teised suurriigid aga valmis lepinguga nõustuma. Seetõttu muutis Berliini leping (1878) Saksamaa Otto von Bismarcki ja Ühendkuningriigi Benjamin Disraeli järelevalve all varasemat lepingut ja kahandas kavandatud Bulgaaria riiki.

Laialdaselt autonoomne Bulgaaria vürstiriik loodi Doonau ja Stara planina mäeaheliku vahel valitsuse asukohaga vanas Bulgaaria pealinnas, Veliko Tǎrnovo, ja sisaldas Sofiat. See riik pidi olema nominaalse Osmanite suveräniteedi all, kuid pidi valitsetama Bulgaaria auväärsete kongressi valitud vürsti poolt ja heaks kiidetud suurriikide poolt. Need nõudsid, et vürst ei tohi olla venelane, nii valiti kompromissvürst Alexander von Battenberg, tsaar Aleksander II abikaasa vennapoeg. Stara planina ahelikust lõunas loodi autonoomne Osmanite provints Ida-Rumeelia, kuna Makedoonia tagastati sultani suveräniteedi alla.

19. sajand

 Pikemalt artiklis Bulgaaria ühendamine

Bulgaarlased võtsid vastu arenenud demokraatliku konstitutsiooni ja võim läks varsti Stefan Stambolovi juhitud Liberaalse partei kätte. Vürst Aleksander oli konservatiiv ja oli alguses Stambolovi poliitika vastane, kuid aastaks 1885 oli ta hakanud piisavalt mõistma oma uut kodumaad, et muuta meelt ja toetada liberaale. Ta toetas ka Bulgaaria ja Ida-Rumeelia ühendamist, mis tõi septembris 1885 kaasa riigipöörde Plovdivis. Suurriigid ei sekkunud omavahelise võimuvõitluse pärast. Varsti pärast seda kuulutas Serbia Bulgaariale sõja lootuses haarata territooriumi, kui bulgaarlased olid hajevil. Bulgaarlased võitsid neid Slivnitsa lahingus, surusid Serbia armee tagasi Serbiasse ja neil õnnestus tagasi vallutada Berliini lepinguga hõivatud bulgaarlastega asustatud Piroti ja Vranje linnad, kuid need anti aastal 1886 Bukaresti rahuga Serbiale tagasi.

Need sündmused tegid Aleksanderi Bulgaarias väga populaarseks, kuid Venemaa oli üha rahulolematum liberaalsete tendentside pärast tema valitsusajal. Augustis 1886 õhutasid nad riigipööret, millega Aleksander sunniti troonist loobuma ja saadeti Venemaale pagendusse. Kuid Stambolov tegutses kiiresti ja riigipöörde osalised sunniti riigist põgenema. Stambolov püüdis Aleksanderit tagasi troonile saada, kuid tugev venelaste vastuseis sundis vürsti taas troonist loobuma. Juulis 1887 valisid bulgaarlased oma uueks vürstiks Saksi-Coburg-Gotha Ferdinandi. Ferdinand oli "Austria kandidaat" ja venelased keeldusid teda tunnistamast. Ferdinand töötas esialgu koos Stamboloviga, kuid aastaks 1894 nende suhted halvenesid. Stambolov astus tagasi ja mõrvati juulis 1895. Ferdinand otsustas siis taastada suhted Venemaaga, mis tähendas konservatiivse poliitika juurde tagasipöördumist.

20. sajand

Oluline osa Bulgaaria rahvast elas ikka veel Osmanite võimu all, eriti Makedoonias. Asja komplitseerimiseks esitasid ka Serbia ja Kreeka Makedoonia osadele nõudmisi, samas serblased, kui slaavi rahvas, pidasid makedoonlasi ka serblaste hulka kuuluvaks. Nii algas viiepoolne võitlus kontrolli eest nende alade üle, mis kestis kuni Esimese maailmasõjani. Aastal 1903 oli Osmanite Makedoonias bulgaarlaste ülestõus ja sõda tundus tõenäoline. Aastal 1908 kasutas Ferdinand ära suurriikidevahelisi võitlusi Bulgaaria täielikult sõltumatu kuningriigi väljakuulutamiseks, enda kui tsaariga eesotsas, mida ta tegi 5. oktoobril (kuigi tähistas 22. septembril, kuna Bulgaaria jäi aastani 1916 ametlikult Juliuse kalendri juurde) Püha Neljakümne Märtri kirikus Veliko Tǎrnovos.

Bulgaaria vürstide loend

Portree	Nimi	Sünd	Surm	Aastast	Aastani	Märkused
	Aleksander I	5. aprill 1857	23. oktoober 1893	29. aprill 1879	7. september 1886	tõugati troonilt
	Ferdinand I	26. veebruar 1861	10. september 1948	29. aprill 1887	5. oktoober 1908	sai aastal 1908 Bulgaaria kuningaks