Skulptuuri kõrgus on umbes kaks meetrit ja see on välja raiutud ühest valge marmori tükist. Kuju valmis umbes 1504. aastal ja pärast valmimist viisid tellijad, rikkad villakaupmehed Giovanni ja Alessandro Moscheroni (kohalikus kirjapildis Mouscron), selle Bruggesse. On arvatud, et see pidi olema paigutamiseks mõnesse altariseina. Itaalia varases 16. sajandi skulptuuris on selgelt äratuntav sama kõrgrenessansile iseloomulik püramiidjas kompositsioon, mis on 15. sajandil loodud madonnapiltidel.
Michelangelo käsitlus sellest stseenist erineb veidi tema eelkäijatest. Kui tavaks oli kujutada Maarjat hoidmas Jeesust käte vahel süles ja vaatamas armastavalt talle otsa, vaatab Michelangelo Maarja küll alla, kuid tema pilk on suunatud lapsest eemale. Maarja istub sirgeselgselt nagu kuninganna, tema näos paistev stoilisus viitaks nagu sellele, et tajudes oma lapse saatuse traagilist paratamatust, püüab ta jääda rahulikuks. Kristuslaps ei istu mitte ema süles, vaid seisab oma jalgadel Maarja ees ja toetub vaid kergelt tema käele. Teme püstine asend viitab tema juhirollile ja missioonile, millele ta nagu astuks vastu. Lapse nägu on tõsine, Michelangelo ei kujutanud teda lapselikult armsana.[1]
Kõrvutused
Brugge madonnat on sageli võrreldud "Pietàga", viis aastat varem valminud Michelangelo skulptuuriga. Sarnasusi on Maarja näojoontes, kallutatud peas ja kleidi voogavas voldistikus. Mõlemas on läbiv tundetoon vaikne resignatsioon.[1]
Teine skulptuurteos, mille puhul on leitud sarnasusi, on Pitti tondo, mis valmis 1503. aastal ja samuti kujutab madonnat Jeesuslapsega. Arvatud on, et Pitti tondol ja Brugge madonnal olid samad modellid, ning Pitti tondo on esimene skulptuurteos, millel Michelangelo rakendas oma hiljem tuntuks saanud käekirja, jätta pinnaviimistluses peitlijäljed kaotamata.[2]
Ajaloost
Brugge madonna on tähelepanuväärne ka selle poolest, et see on ainuke Michelangelo raidkuju, mis viidi Itaaliast välja kunstniku eluajal. Hiljem on see kahel korral Belgiast minema viidud. 1794. aastal saatsid linna kodanikud selle Pariisi ajal, kui Prantsuse revolutsioonisõdades vallutati Austriale kuuluvad Madalmaad. Pärast Napoleoni lüüasaamist tagastati skulptuur 1816. aastal Belgiale. Teise maailmasõja ajal 1944. aastal viisid selle minema Saksa sõdurid, peites selle üle piiri viimiseks madratsitesse mähitult Punase Risti veokisse. Aasta hiljem leiti raidkuju Altaussee soolakaevanduses Austrias. Pärast skulptuuri tagasitoomist paigutati see Brugge Maarja kirikusse.[3]
