Briti lühikarvaline kass

Briti lühikarvaline kass

Briti lühikarvaline kass on kassitõug.

Sinine Briti lühikarvaline

Ajalugu

See tõug on tõenäoliselt arenenud kodukassidest, kelle tõid Briti saartele ligikaudu 2000 aastat tagasi rooma asunikud.^[1] 19. sajandi lõpul peeti esimesed kassinäitused, kus oli lühikarvalisi küllaltki palju. Hiljem hakkasid nad populaarsuselt angooradele ja pärslastele alla jääma. Alles 1930. aastast võib rääkida Briti lühikarvalise taastulemisest. Briti lühikarvaline oli ka üks esimesi kassitõuge, mida näidati 1871. aastal toimunud esimesel riiklikul kassinäitusel Londonis Crystal Palace'is. ^[2] Toona peeti ning esitleti näitustel palju Idamaadest pärit tõukasse (siiamid, angoora ja pärsia pikakarvaliste eelkäijad). Kodukasside aretusega süstemaatiliselt ei tegeletud. Lõpuks otsustasid aretajad luua tõug, mis vastanduks Idamaade õblukese kehaehitusega kassidele. Eesmärk oli saavutada lühikese karvkattega kass, kellel oleks angoora kassi tugev kehaehitus. Selleks ristati tugeva kehaehitusega kodumaiseid kasse pärsia kassidega. Eriti šikiks peeti sinise karvastikuga kasse. ^[3]

Järjekordselt vähenes lühikarvaliste arvukus II maailmasõja ajal, kui paljud kassihuvilised pidid oma harrastusest loobuma ja lasid oma lemmikud kohitseda. Tõupuhtaid isaseid oli pärast sõda järgi vähe, seetõttu hakati Briti kasse hakati ristama välismaa lühikarvalistega. Tagajärjena kannatas Briti tõu nõuetekohane välimus ja 1950. aastate alguses üritati aretusvigu parandada, paaritades lühikarvalisi hoolega valitud siniste pärslastega. Nii saavutati mõne põlvkonna järel tõupuhtad lühikarvalised, kes vastavad praeguseni kehtivale rangele standardile. Nii Suurbritannias kui ka Ameerika Ühendriikides paaritatakse Briti lühikarvalisi ainult omavahel ja ristamine pärslastega pole enam lubatud.^[1]

Põhitunnused

• Klass – lühikarvaline.
• Kasv – suur ja kogukas, aga mitte ülekaaluline. Keskmise suurusega või suured kassid
• Kehaehitus – tugev kere, lame selg, lai rind. Lai rinnak ja õlavööde.
• Pea – väga lai ja ümmargune, tugev lõug, lai kolp. Põsed pruntis, kael lühike ja jäme.
• Kõrvad – keskmise suurusega,pea juures laiad ja ümaratipulised ning asetsevad teineteisest kaugel.
• Saba – pikkus on proportsioonis kerega. Juure lähedal jäme, saba peeneneb ümara otsa poole.
• Kasukas – lühike ja tihe, mitte kahekordne või villataoline. Puudutamisel tundub karv elastne ja turris.
• Silmad – suured, ümmargused ja hästi avali. Värv sõltub kasuka toonist.
• Nina – võrdlemisi lai,vlühike, sirge.
• Lõug – tugev ja hästi arenenud.
• Jalad – lühikesed kuni keskmised ja tugeva kondiga.
• Käpad – suured, ümarad. ^{[1] [3] [2]}
• Värvused ja mustrid

1. Ühevärvilised: valge (siniste, oranžide või eri värvi silmadega), must, šokolaadipruun, lilla, sinine, kreemikas, punane, kaneelpruun ja kollakaspruun.
2. Kahevärvilised: hõbedane, sinine hõbedane, šokolaad/hõbe, lilla/hõbe, punane/hõbe, kreemikas/hõbe, must kilpkonnamuster/hõbe, kreemsinine/hõbe, šokolaadpruun kilpkonnamuster/hõbe, kreemlilla/hõbe, pruun, šokolaadpruun, lilla, sinine, punane, kreemikas, pruun kilpkonnamuster, kreemsinine, šokolaadpruun kilpkonnamuster ja kreemlilla.
3. Kasukakirjalised: klassikaline, makrellimustriline või tähniline.
4. Kilpkonnavärvi: must kilpkonn, šokolaadpruun kilpkonn, kreemine kilpkonn ja lilla kilpkonn.
5. Kalingurmustriline: must kilpkonnamuster + valge, sinine kilpkonnamuster + valge, šokolaadpruun kilpkonnamuster + valge, lilla kilpkonnamuster + valge, must + valge, sinine + valge, šokolaadpruun + valge, lilla + valge, punane + valge, kreemikas + valge.
6. Suitsukarva: kõik iseseisvad värvused, välja arvatud valge, kaneelpruun, ja kollakaspruun) ning kõik kilpkonnamustri värvilahendused.
7. Tipmised värvid: Säravavalge karv, iga karva otsas iseseisva värvuse hulka kuuluv täpp või kilpkonnamustris sisalduvat värvi täpp. Kuldsel tipmisel versioonil mustad karvatipud.
8. Maskiga: Maski värvus võib olla iga iseseisev värvus, kasukakirjalise, hõbedase kasukakirjalise, kilpkonnamustriga või suitsukarva kassi värvus. Silmad on sinised. ^[2]

Iseloom ja hooldamine

Tüüpiline Briti lühikarvaline on leebe, sõbralik ja tasase loomuga vähenõudlik kass, kes ei tee valju häält. Ta on üldjuhul arukas ja rahulik ning vastab kiindumusele meelsasti. Nad on kohanemisvõimelised, seega võivad elada nii korteris kui maamajas. Esimesel kahel eluaastal sama mänguhimulised kui muud tõugu kassid, peale seda muutuvad rahulikumaks. Oskab endale ise tegevust leida, võivad tundide kaupa magada, kui peavad siiski lugu silitustest ja lähedusest. Saavad üldiselt läbi ka teiste kasside ja koertega, sobivad ka lastega peredesse. ^{[1] [3]} Briti kassi kasukas on küll lühike, kuid üsna tihe, mistõttu tuleb seda regulaarselt hooldada, põhjalikult harjata ja kammida. Tähtis on kassipoegi maast madalast iga päev kammimisega harjutada, et see ei muutuks neile hiljem vastumeelseks. Silmi ja kõrvu tuleb vajaduse korral õrnalt vatipulgaga puhastada. Kasuka läigitamiseks võib kasutada harjamiskinnast või siidsalli. ^[1]

Näitusepunktid

100 näitusepunkti jaotus

1. Kasukas – 35
2. Kere, jalad ja käpad – 25
3. Pea ja kõrvad – 20
4. Silmad – 10
5. Saba – 10

Miinuspunktid

1. silmatorkavalt nõgus nina
2. Normist pikem kasukas
3. Vale värvus

Diskvalifitseerivad omadused

1. Vale silmade värvus
2. Puudulik saba
3. Pikk ja kahune kasukas
4. Vale varvaste arv
5. Valge "medaljon" või muu valge muster
6. Vale ninapeegli või mõhnade värvus
7. Haigusnähud
8. Väärarenditega suu ^[1]

Viited

1. Angela Rixon. Kassitõugude piibel, Tallinn: Sinisukk, 2006. ISBN: 9985739868
2. David Alderton, Alan Edwards, dr. Peter Larkin, Mike Stockman. Lemmikloomade ja lemmikloomahoolduse entsüklopeedia : suur kogupereteejuht lemmikloomatõugude ja lemmikloomahoolduse juurde, Tallinn: Sinisukk, 2006. ISBN: 9949140390
3. Esther Verhoef-Verhallen. Kassientsüklopeedia, Tallinn: Sinisukk, 2004. ISBN: 9985737946