Bioloogilise vananemine seisneb keha erinevate rakkude ja kudede kahjustuste kogunemises vanuse kasvades, sel ajal kui vananemine seisneb vanuse kasvus.
Bioloogiline vanus, mida tuntakse ka kui füsioloogilist või funktsionaalset vanust, erineb kronoloogilisest vanusest, kuna see võtab arvesse mitmeid muid tegureid peale sündimise aasta ja päeva. Kui näiteks inimene on 28 aastane, kes ei tee trenni, palju suitsetas juba 10 aastat ning sööb ainult kiirtoidu, siis on tõenäoline, et tema bioloogiline vanus on üle 28 aasta.[1]
Vananemise protsesside uuringutega tegeleb biogerontoloogia ning on olemas mittu bioloogilise vananemise teooriad, mis käsitlevad erinevaid aspekti eluorganismide füsioloogias[2]. Need on näiteks organiteooriad, füsioloogilised teooriad ja genoomipõhilised teooriad.
Organiteooriad
Organiteooriad põhinevad üldlevinud järeldusel, et vanusega suureneb või väheneb elundite funktsioon. Elundid, mida praegu eelistatakse kõigi vanusemuutuste tõenäolise lõpliku päritoluna, on immuunsüsteem ja aju või neuroendokriinsüsteem.
Vananemise immunoloogiline teooria
Põhineb sellest, et vanusega väheneb immuunsüsteemi võime kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt toota antikehi. Kuna normaalne immuunvastus langeb, suurenevad autoimmuunsed ilmingud vanusega oluliselt ja immuunsüsteem ei suuda enam vahet teha iseenda ja väliskehade vahel, mille tulemuseks on autoimmuunhaigused[3]. Põhimõtteliselt immuunsüsteem kahjustab organismi, mida ta peab kaitsta.
Neuroendokriin teooria
Bioloogilised kellad toimivad hormoonide kaudu, et kontrollida vananemise tempot[4].
Füsioloogilised teooriad
Vaba radikaalide teooria
Vabad radikaalid on aatomid või molekulid ilma elektron paarita, mis tekkitavad väliskeskkonna mõju pärast. See teooria põhineb sellest, et vananemisega organismis akummuleeruvad need vabad radikaalid[5]. Oma reaktiivsuse pärast nad reageerivad stabiilse molikutega, moodustades uut radikaali, mis põhjustab ahelreaktsiooni kulutades stabiilse molekuli.
Jäätmete kogunemine
Rakkud nagu neuronid surevad ning akummuleeruvad elundites, mis takistab rakkude funktsiooni ja põhjustavad vanuse muutusi[6].
Genoomipõhilised teooriad
Üldlevinud on arvamus, et pikaealisuse määravad suurel määral geneetilised mehhanismid[7].
Somaatiliste mutatsioonide teooria
Piisava hulga mutatsioonide kogunemine somaatilistes rakkudes põhjustab vananemisele iseloomulikke füsioloogilisi langusi[8].
Veateooria
Põhineb ideel, et DNA sünteesi transkriptsioonis võib esineda vigu. Need vead püsivad ja viivad lõpuks süsteemideni, mis ei tööta optimaalsel tasemel ning need protsessid põhjustavad vananemist[9].
Vananemise programmiteooria
Seisneb sellest, et elusorganismide genoomis on programmeeritud vananemise protsessid, mis ajaga avalduvad ning põhjustavad vananemist ja hiljem surma[10].
