Bernhard von Gudden

Bernhard von Gudden

Johann Bernhard Aloys von Gudden (7. juuni 1824 Kleve – 13. juuni 1886) oli saksa psühhiaater.

1848 lõpetas ta Halle ülikooli doktorikraadiga ja asus internina tööle Siegburgi hullumajas, mida juhatas Carl Wigand Maximilian Jacobi (1775–1858). 1851–1855 töötas von Gudden psühhiaatrina Badenis asuvas Illenau hullumajas. 1855–1869 oli ta Werneckis asuva hullumaja direktor. 1869–1872 oli ta Zürichi ülikooli psühhiaatriakliiniku ("Burghölzli") direktor ja ühtlasi psühhiaatriaprofessor. Pärast seda oli ta Müncheni ülikooli psühhiaatriaprofessor.

Von Gudden tegi palju avastusi neuroanatoomia vallas. Sellest kõige olulisemana kaardistas ja kirjeldas ta kraniaal- ja nägemisnärvide närvivõrkude neuroanatoomilisi keskusi, ühendusteid ja ühendussõlmi. Ta töötas välja mikrotoomi, seadme, millega patoloogilistel uuringutel aju osadeks lõigata.

Teiste hulgas kuulus tema hooldamise alla tulevane Baieri kuningas Otto.

Vaimuhaiglate direktorina pooldas von Gudden võimalikult väheste piirangute seadmist patsientidele, vaimuhaigete inimlikku kohtlemist, patsientide omavahelist sotsiaalset suhtlemist ja eriväljaõppega meditsiinilise personali kasutamist. Neid seisukohti peeti uuenduslikeks, kui mitte revolutsioonilisteks.

Bernhard von Gudden diagnoosis Baieri kuninga Ludwig II vaimuhaiguse, mis muutis ta valitsemisvõimetuks ja õigustas tema paigutamise eestkoste alla. 13. juunil 1886 hukkusid nii Gudden kui Ludwig ebaselgetel asjaoludel Starnbergi järves. See oli ametlikult õnnetusjuhtum (kuningas uputas põgenemiskatsel dr. Guddeni ja külmas vees jäi tema süda seisma), kuid nad võidi mõlemad mõrvata. Tänapäevani on nende surma asjaolud saladuseks jäänud.

Ludwigi surma järel sai Baieri kuningaks Otto. On neid, kes arvavad, et Otto ei saanud kuni surmani 1916. aastal arugi, et ta kuningaks oli saanud.

Pärast von Guddeni surma kogus tema väimees psühhiaater Hubert von Grashey tema tööd kokku, toimetas need ja andis 1899 välja.