|
See artikkel räägib laulmisviisist ja muusikastiilist; raadiosaate kohta vaata artiklit Bel canto (saade)
|
Bel canto (itaalia keeles 'ilus laul') on muusikas laulmisviis ja muusikastiil, millele on omane meloodiline laulvus, kergus, kandvus, virtuoossus ja väljendusrikkus.
Bel canto laulmisviis oli levinud juba 17.–18. sajandi itaalia laulukoolis näiteks Cesti või Carissimi ooperi- ja kantaadiaariate puhul, millega arendati edasi varasemat ooperiheliloojate retsiteerivat stiili (stile rappresentativo) sujuvamate, väljendusrikkamate meloodiate suunas, mis tooksid maksimaalselt esile hääle omadusi. Muusikastiilina juurdus bel canto 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse itaalia ooperi (eriti Bellini) aariate puhul, mis olid samuti lüürilised ja voolavad, erinedes näiteks 19. sajandi teise poole heliloojate (näiteks Verdi) loomingust, milles kujunes olulisemaks hääle dramaatiline jõud.
Bel canto laulmise puhul pandi eriliselt rõhku puhtalt toonile ja laulja võimetele esitada vabalt ja sundimatult ornamenteeritud ja passaaže täis muusikat.
Bel canto esitajateks olid lauljad, kes oma veatu vokaaltehnika, fraaside legato's laulmise ja tooni iluga vastandusid deklamatoorsele stiilile stile rappresentativo'le.
Tähtsamateks bel canto heliloojateks on Gioacchino Rossini, Vincenzo Bellini, Gaetano Donizetti.
Mõiste
Mõistet "bel canto" koos paljude sarnaste konstruktsioonidega (bellezze del canto, bell'arte del canto), on tihti kasutatud ilma konkreetse tähenduseta ning väga erinevates subjektiivsetes tõlgendustes. Sellel puudus kuni 19. sajandi keskpaigani ühtne tähendus, üldlevinud määratlus tekkis alles 20. sajandil. Ka tänapäeval kasutatakse bel canto mõistet tihti mitmetähenduslikult ja nostalgiliselt kadunud ilusa laulutraditsiooni tähistamiseks.
Üldiselt mõistetakse bel canto all 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse itaalia vokaalmuusika stiili, mille omaduste hulka kuulub täiusliku legato tekitamine hääle kõigis registrites ning kõrge registri kasutamise kergus ja paindlikkus. Bel canto mõistet on kitsamalt kasutatud ka ainult Rossini, Bellini ja Donizetti aja itaalia ooperi kohta. Sel juhul on bel canto laulmist vastandatud raskemale, jõulisemale ja kõnelaadsemale vokaalstiilile, mis seostub eelkõige saksa ooperitraditsioonide ja esmajoones Wagneriga. Wagner ei sallinud itaaliapärast laulmist selle ebatäpse intoneerimise tõttu ja vastandas sellele täis vaimset energiat ja sügavalt kirgliku saksa laulustiili. Umbes samal ajal (1858) tõdeb Rossini Pariisis laulusõnadega "Oh meid, me oleme kaotanud oma Bel Canto", et bel canto on saanud negatiivse tähenduse (vrd J. Hey 1885: "Deutscher Gesangunterricht", Mainz). Selleks ajaks oli see mõiste omandanud sisutu vokaliseerimise tähenduse.
Samal ajal on ka n-ö saksa stiili nii pilgatud kui ülistatud. Itaalia meistrite laulukogumiku "Il Bel Canto" (Berliin, 1887) väljaandja F. Sieber kirjutab: "Tänapäeval, kui kõrgelt ülistatud n-ö saksa dramaatiline stiil on levinud kõikjale ning asjatundmatud massid on eelkõige huvitatud hääle tugevusest, mitte aga hääle ilust, paigutab see kogumik bel canto tema õigele kohale."
Bel canto mõiste sai kiiresti osaks itaalia lauluõpetajate (näiteks Ricci) sõnavarast ja seda hakati müstifitseerima ja andma palju erinevaid segadust tekitavaid tõlgendusi.
Kuna 17. sajandi itaalia vokaalstiil ei erine eriti 18. sajandi lõpu – 19. sajandi alguse laulustiilist ja nende vahel on ilmselge seos, siis tekitas 20. sajandi alguses lisasegadust veel see, et saksa muusikateaduses hakati kasutama bel canto mõistet 1630.–1640. aastate veneetsia ooperi- ja rooma kantaadiautorite Cesti, Carissimi ja Luigi Rossi reaktsiooni tähistamiseks varasema muusika tekstipõhise stile rappresentativo vastu. Selline anakronistlik mõistekasutus läks käibele seoses Robert Haasi raamatuga "Die Musik des Barocks" (Potsdam, 1928) ja hiljem, Manfred Bukofzeri raamatuga "Muusika barokiajastul" (New York, 1947, pp. 118ff).
Siiski on parem kasutada bel canto mõistet eelkõige 19. sajandi alguse laulmisviisi kohta, milles oli muusika esitamiseks vajalik tooni täiuslik ilu.
Ajalugu
Üldise arusaama kohaselt viitab termin bel canto Itaalia juurtega laulmisviisile, mida kasutati Euroopas 18.sajandil ja 19.sajandi esimesel poolel. Hilise 19. sajandi ja 20. sajandi allikad "tahavad, et me usuksime, et bel canto oli piiritletud heli tasakaalukuse ja iluga, legato fraaside ja oskusega kaunistada lauluviisi oma hääle võimekusega (lisada trillerdusi jms)"[viide?], aga esialgsed dokumendid kirjeldavad seda kui mitmetahulist esinemisviisi, mis jääb 19. ja 20. sajandi kirjeldustest väga kaugeks.
Bel canto peamised tunnusjooned on
- prosoodiline laulmine (aktsendi ja rõhu kasutamine);
- hääle registri ja kvaliteedi ühtimine sõnade emotsionaalse sisuga;
- rõhutatult fraaside väljaütlemine ning grammatiliste ja retooriliste pauside jätmine;
- eri tüüpi legato'de ja staccato'de kasutamine laulmisel;
- helide sujuva ülemineku kasutamine (portamento);
- messa di voce (hääle õigele kohale seadmine) kasutamine põhilise väljendusvahendina;
- sage tempo kõikumine, rubato (vaba tempo) kasutamine ning noodivältuse kiirendamine ja aeglustamine.
Heliloojad
