Balderi isa Mart (1864–1940) oli kingsepp (mõnel pool märgitud ka rätsep) ja tema isa omakorda Vihterpalu mõisa Lauripeetri Toomas Berg (sellest perenimi Tomaspärk, ka Thomasberg). Mart asus Paldiskisse1890. aastal ja oli aastatel 1917–1924 linnavolikogu liige. Balderi ema ja Mardi esimene naine Liisa, (sünd Ross, 1872–1918) oli pärit Põllkülast. Balderi vendade Erhardi (ka Gerhard, eestistatud Enno Talivee, 1902–1979) ja Herberti (eestistatud Heido Talivee, 1905–1942) kunstianne avaldus laevamudelite tegemises.[1] Enno Talivee kogus nii Balderi töid kui materjale tema kohta, samuti postkaarte ja fotosid Paldiskist ja selle elanikest. Need albumid anti 1985. aastal Ajaloomuuseumi.[2]
Elukäik
Balder Tomasberg lõpetas Paldiski linnakooli ja asus 1913Tallinna, kus töötas joonestajana ning õppis Eesti Kunstiseltsi õhtustel joonistuskursustel. 1914 astus ta vastavatud Kunsttööstuskooli, kus tema õpetaja ja loominguline eeskuju oli Nikolai Triik. Juba kooli õpilastööde näitustel jäid Tomasbergi tööd silma.[3]
1916. aasta märtsis esines noor kunstnik seitsme tööga Kunstiseltsi näitusel, mille arvustused tõstsid teda andeka ja lootustandvana esile. Kohe varsti pärast seda sattus ta tsaari-Venemaa sundmobilisatsiooniga Novgorodi.[4]
1918. aasta lõpul on noor kunstnik tagasi Eestis, astus vabatahtlikuna Vabadussõtta Kalevi malevasse ning langes kolme kuu pärast Petseri lähistel Savino küla all (tema hauakivil Paldiski surnuaial oli kiri "Langes 24.märtsil Savirla küla all; kirjanduses esineb ka, et langes Narva all).[8] Rindekaaslane Eduard Wiiralt on teinud temast joonistused "Balder Tomasberg surivoodil"[9] ja kirstus,[10] säilinud on ka paar Haavamägi joonistatud portreed (Talivee album).
Tomasbergi väikesearvuline säilinud looming on valdavalt heroilis-romantiline. Peamiseks kujutamisobjektiks kujunes maastik. Oma õpetaja Nikolai Triigi mõjul, ent kaasaegsete arvustusis isegi Triigist andekamaks ja värskemaks peetud, kaldus ta sümbolismi ja ekspressionismi. Postimehes (5.05.1916) ilmunud arvustust tsiteerides: "Balder Tomasberg tõmbab enese pääle tähelepanemist oma nooruse kohta üllatavalt omapärase ja kindlapiirdelise iseloomuga. Ta on muusikaline hing, kes maastiku aparati (kui nii ütelda võib) oma unistuste kehastuse vahendiks võtab: maa ja taevas, puud ja kivid ja mäed ning nende kajastused vaikistes vetes, nendest ehitab ta maastikka olematuist ilmust, täis hämaraid, videvikulisi, igatsevaid või kangelaselisi viise – mustvalges joonistuses. Tarvitab ta värve, siis sünnib mingi unenägude maa ebatõelistes nagu kalliskividelt laenatud värvides. – And, mis ilusaid lootusi äratab."[11]
Kaks aastat hiljem (1918) esines "kunstnikkudekolonii" Vikerla koos kuuendal eesti kunstinäitusel Tallinnas. Selle arvustused viitavad, et lootused ei olnud petnud. Ka Juhan Enberki[12] ja Johannes Kompuse[13] järelehüüded kinnitavad: "Tomasberg andis lootusi, et temast suurejoonelise maastikumaalija saame. Tema akvarelle võis julgesti näituse paremate numbrite sekka arvata. Ta and oli sünteetiline ja monumentaalsuse poole püüdev. Akvarellis, mille tehnikat ta paremini valitses kui keegi teine noor sel näitusel, oli ta juba sellest seisukohast huvitavaid tagajärgi saavutanud. Kuis praegugi kerkib veel elavalt silme ette ta erendav "Suvepäev". Nägime ainult tulesädemeid, mis ehk hiigla ilutulestuse põlema oleks süüdanud, mis aga enne pidid kustuma."
1967. aastal toimus Kunstimuuseumis Tomasbergi tööde näitus ning need olid olulisel kohal Tartu Kunstimuuseumis toimunud kunstirühmitus "Vikerla" näitusel 2008/9 talvel,[14] üksikud tööd on näitustel olnud hiljemgi.
