B-rühma tutvustati 1982. aastal. Need autod olid ühed kõige kiiremad ja võimsamad ralliautod mis üldse ehitatud. Selle ralliautode ajastut kutsutakse ka kui ralli kuldajastuks.
Kuid nende autodega juhtunud liiga paljude katastroofiliste, ka surmaga lõppenud õnnetuste põhjuseks nimetatigi nende autode liigset kiirust ja võimsust ning ka kehva pealtvaatajate kontrolli. Peale Henri Toivoneni ja tema kaardilugeja Sergio Cresto surma 1986. aasta Korsika rallil keelas FIA B-rühma ära. See plaaniti asendada S-rühmaga, mille autodel oleks võimsus piiratud 300 hj-ni ja homologeerimiseks olnuks vaja toota vaid 10 autot, kuid otsustati A-rühma kasuks. Lühiajaline B-rühma ajastu on omandanud legendaarse staatuse rallifännide ja autohuviliste seas.
B-rühm loodi 1982. aastal paralleelselt A-rühma ja N-rühmaga, vahetas välja 4. ja 5. rühma autod. Kui A-rühma autod pidid olema neljaistmelised ja neid pidi olema tänavaautodena toodetud vähemalt 5000, siis B-rühma autodel oli palju vähem tehnoloogia- ja disainipiiranguid, ka homologeerimiseks piisas vaid 200 auto tootmisest. Kaalu alandati nii väikseks kui võimalik, lubatud oli kasutada kõrgtehnoloogilisi materjale ja turbodel piiranguid ei olnud. Seetõttu olidki B-rühma autod väga võimsad - 1981. aastal, aasta enne B-rühma olid võimsamad autod ligi 250 hobujõulised, siis B-rühma viimasel aastal, 1986. aastal, olid võimsamad autod üle 500 hj võimsusega.
