Avalikkus (saksa keeles Öffentlichkeit) tähendab 1) avalikkuse põhimõtet, avalikustamist; 2) pealtvaatajaid, üldsust, avallikkust subjektina; 2) avalikkuse valdkonna vastandumist era valdkonnale. Just viimases tähenduses kasutab sõna Jürgen Habermas teoses Avalikkuse struktuurimuutus (1962).[1]
Poliitilise võimu kasutamine vajab avalikkuse pidevat kontrolli, nagu on kirjas Prantsuse põhiseaduses (1791 a). Avalikkus tähendab, et poliitika ei tohi jääda salaseltsidesse. Poliitiliselt toimiv avalikkus tekkis esimest korda 18. sajandi alguses, kui arutlev avalikkus mõjutas poliitilisi otsuseid. Tekkis uus asutus, kodanlik õigusriik, mis kujundas oma toimise aluseks avaliku arvamuse. Kodanikuühiskond moodustus eraõigusest ja avatud turust. Avaliku arvamuse valitsemine olgu õigusriigi alus. Avalik arutelu toimub ajakirjandusvabaduse kaudu. Avalikkuse mõistuslikud lahendused peavad reguleerima tegelikku võimu. Selleks on vaja esindavas süsteemis avalikke arutelusid (Riigikogus peab olema kõik avalik) ja ajakirjandusvabadust. Valitsuse kavandatud ühiskonna muutmine toimub avalikkuse nõusolekul. Tänapäeval on probleem, et arutlevatest pealtvaatajatest said hoopis massikultuuri tarbivad pealtvaatajad. Arutelu asendus tarbimisega ja avalik suhtluse tervik lagunes eraldatud osadeks.[1]
Avalikkus ehk üldsus on üks või mitu juriidilist või üksikisikut ja nende isikute organisatsioonid, rühmad ja muud ühendused[2].
Demokraatlikus ühiskonnas on üldsusel õigus organiseeruda ja oma arvamust avaldada[2].
Möödunud sajandi olulisima mõtleja Hannah Arendti meelest oli avalikkus erakordne koht, kus inimvabadus avldub kõige puhtamal kujul. Lähtudes vanade kreeklaste ühiskonnakorraldusest tõlgendas Arendt avalikku sfääri kui kohta, kus erinevalt erasfäärist ei ole inimtegevus väliselt tingitud. Tööga me taastoodame olemist – kreeklastel oli see erasfääri valdkond ja kodune majapidamine tagas selle. Pärast avalikku sfääri astumist kaotab isiklik olemine tähtsuse ja keskseks tõuseb meie kõigi ühine: avalikkuse loodud maailm ehk taust, millesse paigutades saavad meie sõnad ja teod püsiva tähenduse. Kui meie eesmärgid ei ole enam lihtsalt bioloogiast tingitud, tekib võimalus teha midagi uut ja ootamatut. Avalikkuses on alati ruumi millekski uueks. Inimeste vaba arutluse ja tegutsemise käigus sünnib pidevalt uusi mõtlemis-, kõnelemis- ja tegutsemisvõimalusi.
Avalik sfäär ei ole loodusest antud iseenesestmõistetav inimeolemise osa, vaid inimese enda loodud ruum, mille inimene võib moodsa tehnoloogilise maailma tingimustes, oma suva järgi alati ka hävitada. Arendt nägi juba oma eluajal era- ja avaliku välja piiride ähmastumist ning nende järkjärgulist segunemist ühtseks sotsiaalsfääriks. Sotsiaalsfäär tegeleb küll teemadega, mis vanasti puudutasid erasfääri – vajalikkus, produktiivsus, küllus –, kuid teeb seda kõiki puudutaval ühiskonnatasandil. Mida kaugemale avalikkus sotsiaalsfäär tungib, seda enam piirdub ühiskondlik elu lõpuks vaid eluks vajalike aineliste tingimuste taastootmisega.
Tänapäevane poliitika saigi võimalikuks alles pärast 18. sajandi keskpaiku, kui (mõnes riigis veidi varem, teises hiljem) hakkas Euroopas toimima poliitilise avalikkuse sfäär. See tähendas arutelude ja mõttevahetuste ala, mis jäi välja riigi ülemvõimu alt ja kriitikat, mida võimu tegevuse kohta tehti.[3]
Valgustatud üldsus pidas klubide, seltside ja akadeemiate toimimispõhimõtteid kogu ühiskonnaelule laiendatavaks - otsused tuleb vastu võtta üldkehtivaid põhimõtteid järgiva ja paikapandud protseduurireeglitele alluva arutluse tulemusena. Veelgi enam - kõik otsused, milleni jõutakse kuidagi teisiti, on mõistuse kohtu ees kehtetud.[4]
Vaata ka
Viited
