Autonoomne närvisüsteem ehk vegetatiivne närvisüsteem (ladina keeles systema nervosum autonomicum, pars autonomica systematis nervosi, divisio autonomica systematis nervosi peripherici) on paljudel keelikloomadel vahetult tahtele allumatu närvisüsteemi osa, mis liigitatakse piirdenärvisüsteemi hulka. Autonoomne närvisüsteem jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks närvisüsteemiks.
Autonoomne närvisüsteem innerveerib peamiselt siseelundeid: seede-, hingamis-, eritus-, vereringe- ja suguelundeid ning sisesekretoorseid näärmeid.[1] Autonoomne närvisüsteem juhib ka lümfisüsteemi talitlust. Iga elund (välja arvatud enamik veresooni, higinäärmeid ja naha silelihaseid, millel on ainult sümpaatiline innervatsioon) on varustatud nii sümpaatiliste kui parasümpaatiliste närvikiududega. Sümpaatiline osa käivitub organismi aktiivses seisundis, mida iseloomustab suurenenud energiakulu (näit treening, emotsionaalsed seisundid: viha, rõõm, valu jne). Parasümpaatiline närvisüsteem domineerib organismi energiavarude taastumise perioodil. Sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi koosmõjul toimib organismi iseregulatsioon vastavalt elundite vajadustele ja võimalustele.
Autonoomse närvisüsteemi perifeerse osa moodustavad sümpaatilised ja parasümpaatilised närvikiud, mis moodustavad arvukaid närvipõimikuid arterite ümber, südames, kõhuõõnes ja elundite seintes. Need paiknevad somaatilisest närvisüsteemist suures osas eraldi ja sisaldavad nii aferentseid kui ka eferentseid juhteteid. Aferentsed juhteteed edastavad kesknärvisüsteemi infot siseelunditest, mis võib mingil määral ka aistinguks muutuda, näiteks siseelundivaluks.
Sümpaatilised keskused paiknevad tuumadena seljaaju hallaine rinna- ja nimmeosa külgmistes sarvedes ja väljuvad vastava segmendi eesmise juure koosseisus. Hüpotalamus koos seljaaju autonoomse närvisüsteemi keskuste, ajutüve ja hüpofüüsiga reguleerib organismi autonoomseid funktsioone. Kesknärvisüsteemi osi, mis reguleerivad autonoomseid funktsioone, ei saa anatoomiliselt närvisüsteemi ülejäänud osadest eristada. Autonoomse närvisüsteemi keskuses tekkiv erutus peab läbima kaks neuronit, esimese neuroni kesknärvisüsteemis ja teise autonoomse närvisüsteemi ganglionis.
Termini võttis kasutusele inglise füsioloog John N. Langley 1898. aastal.[2]
Vaata ka
Lisalugemist
Viited
