Aastal 1921 pidi ta kodumaalt lahkuma, kuna haavas piirkonna konservatiivide juhi poega Dagoberto Rivast. Algul töötas ta Hondurase suhkrurooistandikes, seejärel Guatemala istandustes ja viimaks Veracruzi osariigi naftaväljadel. Sealjuures tutvus ta revolutsiooniliselt meelestatud vabamüürlaste, anarhistide ja kommunistidega, kes aitasid välja kujuneda tema liberaalsel ja imperialismivastasel meelsusel ning sügaval rahvuslusel.
Bartolomé Martíneze ja Emiliano Chamorro Vargase vaheliste konfliktide tõttu lõhenes konservatiivide partei.[1] Kui presidendiks sai konservatiivide uue tiiva esindaja Carlos José Solórzano, korraldas Emiliano Chamorro riigipöörde. 17. jaanuariks1926 oli ta võimu riigis faktiliselt enda kätte võtnud. Asepresident Juan Bautista Sacasa pagendati kaheks aastaks Nicaraguast ja Carlos José Solórzano kaotas sisuliselt oma ameti.
Samal aastal naasis Nicaraguasse ka Sandino, kuid uus kokkupõrge Dagoberto Rivasega sundis ta kodukandist lahkuma ja pagema Nicaragua põhjaprovintsidesse. Pärast seda, kui Vargas USA surve tõttu võimult lahkuma pidi, andis presidendi kohusetäitjaks saanud Sebastián Uriza presidendi ametiposti üle mitte presidendiks valitud Carlos José Solórzanole, vaid Adolfo Díazele, kel olid USA-ga head suhted ja kelle võimu USA ka tunnistas.[2] Liberaalid alustasid võitlust Diaze võimu vastu.[3] Augusto César Sandino oli koos José María Moncada ja Juan Bautista Sacasaga üks selle võitluse juhte, kelle eestvedamisel liberaalide väed aastal 1926Puerto Cabezases maabusid. Sandino juhitud väed vallutasid Jinotega linna ja juhatas Chinandega piiramist. Neid saatis edu, kuid USA survel sõlmisid Moncada ja Sacasa Diazega lepingu, mille põhjal Diaz pidi vabadel valimistel võimu oma järeltulijale üle andma. Sandino selle lepinguga ei nõustunud ja jätkas sandinistide eesotsas partisanisõda USA vägede vastu. Aastal 1928 toimusid valimised, kus võidu sai José María Moncada; Sacasast sai president järgmistel valimistel.
Sandino juhtimise alla jäi üksnes 29 võitlejat. Kuna Moncadagi soovis sandinistide vastu võitlemiseks USA abi, õnnestus Sandinol luua oma võitlusest vabadussõja kuvand, mistõttu tema poolehoidjate arv hakkas kiiresti kasvama. Peagi oli tema käsutuses juba 6000 võitlejat. Sellele aitasid kaasa ka USA vägede teod. Nii näiteks alustasid USA lennukid pärast seda, kui Sandinol õnnestus Ameerika merejalaväelased Ocotali linnast välja tõrjuda, ajaloo esimest linna lauspommitamist, milles hukkus 300 Ocotali elanikku.[4]
Sel ajal hakkas José María Moncada poolt sandinistide vastu võitlemiseks loodud rahvuskaardi esimese juhi Anastasio Somoza García võim riigis kasvama. Sellele aitas kaasa ka Diaze poolt riiki kutsutud USA vägede lahkumine aastal 1933. Moncada hakkas Sacasa eestvedamisel pidama läbirääkimisi sandinistidega, et saavutada riigis rahu. Läbirääkimistele tegi lõpu Anastasio Somoza García sekkumine, kes lasi Sandino ja mitmed teised ülestõusnute juhid tappa. Sacasa üritas atentaati takistada, pöördudes abisaamiseks isegi USA saatkonna poole, ent edutult. Sandino tapmise korraldas rahvuskaardi kapten Lisandro Delgadillo. Tapeti ka Augusto vend Sócrates Sandino, samuti Sacasa valitsuse põllumajandusminister Sofonías Salvatierra. Tapetute surnukehad maeti El Calvario kiriku lähistele, aastal 1944 kaevati need aga välja ja põletati. Hiljem väitis Somoza, et atentaadi olevat talt tellinud Arthur Bliss Lane.[5]
Viited
↑El Nuevo Diario 20. März 1999, Bartolomé Martínez, presidente de Nicaragua (1923 - 1924)
