Asundus ehk uusasula on uus (maa-)asula[1][2]; Eestis olnud ka asula liike[1].
Asundusteks on nimetatud ka siirdlaste (st lähtemaalt väljarännanute) asulat: näiteks ajalooliselt talurahva ümberasumisega Eesti alalt väljapoole (Siberisse, Kaukaasiasse) loodud asulaid[1].
Mõnikord on ka kolooniat või asumaad nimetatud asunduseks[1].
Asunduste ajalugu Eestis
Eestis tekkisid asundused (asundustalude kogumid) 1920. aastatel 1919. aasta maareformi tulemusena, kui Vabadussõjast osavõtnutele, mõisamoonakatele ja teistele maatameestele antud mõisamaadele või uudismaakohtadele[1][2].
Asundustegevuse korraldamise määruse[3] alusel moodustati 1930. aastatel planeerimiskavade alusel terviklikke ja tiheasustusega asundusi riigi varumaale[1]. Sinna rajati asundus- ehk uudismaatalusid[1].
Asundus kui asulaliik kaotati Eesti NSV ajal pärast aastatel 1975–1976 toimunud maa-asulate arvestuse korrastamist.[1]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 TEA entsüklopeedia (e-väljaanne: [1][alaline kõdulink] (vaadatud 03.08.2013))
- ↑ 2,0 2,1 Eesti kirjakeele seletussõnaraamat, 2009. [2] (vaadatud 12.08.2013)
- ↑ Asundustegevuse korraldamise määrus., Riigi Teataja, nr. 32, 17 aprill 1934
