Arthur Norman Prior (4. detsember 1914 Masterton – 6. oktoober 1969 Trondheim) oli Uus-Meremaa päritolu filosoof ja loogik. Ta tegeles intensionaalse loogikaga ja rajas ajaloogika.
Elulugu
Mastertonist pärit Prior, kes oli arsti poeg, asus 1932 Otago Ülikoolis meditsiini õppima, kuid sai 1935 bakalaureusekraadi filosoofias. Teda juhendas filosoofiaprofessor John Findlay, kelle käe all ta õppis William Ernest Johnsoni õpiku järgi loogikat ning 18. sajandi Briti moraalifilosoofiat. Findlay äratas Prioris ka huvi loogika ajaloo vastu. Priori magistritöö, milles ta kritiseeris subjektivistlikke ja formalistlikke lähenemisi loogikale, sai väliseksaminaatorilt hindeks second. Findlay kaasabil sai Prior abilektori koha Otago ülikoolis. Aastal 1937 õpetas ta loogikat, eetikat ja tõenäosusteooriat. Detsembris 1937 ilmus tema esimene artikkel; selles ta väitis, et rahvus on loogiline konstruktsioon indiviididest.
Seejärel rändas Prior kuni 1940. aastani Euroopas ringi ning teenis 1945. aastani lennuväes. Ta kandideeris Karl Popperist vabaks jäänud lektorikohale Canterbury University College'is Christchurchis. Vahepeal avaldatud kolm artiklit ja Findlay soovitus tagasid talle selle koha. Veebruaris 1946 asus ta tööle. Ta oli oma õppeasutuse ainus filosoof ning pidi õpetama kõiki aineid. Ettevalmistamiseks pidi ta lugema. Ta luges uuesti Johnsoni "Loogikat", seejärel John Neville Keynesi raamatut "Studies and Exercises in Formal Logic" ja "Principia Mathematica". Ta hindas Charles Sanders Peirce'i, kellelt ta luges palju loogika ajaloo kohta. Aastal 1950 avastas ta Józef Maria Bocheński raamatu "Précis de logique mathématique" ning ta hakkas selle eeskujul kasutama Poola notatsiooni. Järgnesid Jan Łukasiewiczi "Aristotle's Syllogistic from the Standpoint of Modern Formal Logic" ja Alfred Tarski "Introduction to Logic and to the Methodology of Deductive Sciences". Poola autorite tööd näitasid tema rõõmuks, et filosoofias on võimalik formaalne täpsus. Ta hakkas õpetama Aristotelese ja keskaja loogikat, kasutades Poola notatsiooni ja Bocheński õpikut.
Ajaloogika
Ajaloogika kasutab uusi modaalseid operaatoreid "tulevikus" ja "minevikus". Ajaloogika abil formuleeris Prior teooriaid aja struktuuri ja metafüüsika kohta ning kaitses vaba tahet ja indeterminismi. Praegu kasutatakse neid ka ajast sõltuvate andmete töötlemiseks näiteks andmebaaside halduses, programmide verifitseerimises ja tervemõistuslikus mõtlemises tehisintellektis.
Ajaloogikat mainis Prior esimest korda käsikirjas "The Craft of Formal Logic" (1951). Ta räägib seal Georg Henrik von Wrighti töö "Deontic Logic" jälgedes, et peale aleetiliste modaalsuste (paratamatus, võimalikkus) on ka teisi modaalpredikaatide rühmi, mida Prior nimetab kvaasimodaaldusteks. Ta mainib, et Petrus Hispanus käsitles aja määrsõnalisi eristusi moodustena, ja ütleb siis, et kaasajal on ajaeristuste modaalloogika ette pannud John Findlay. Ta pidas silmas Findlay artiklit "Time: A Treatment of Some Puzzles" (1941), kus Findlay ütleb: "...meie konventsioonid ajavormide kohta on nii hästi välja töötatud, et neis on praktiliselt olemas materjal formaalseks arvutuseks" ning jätkab märkuses: "Ajavormide arvutus oleks pidanud modaalloogika moodsas arvutuses kaasas olema. Sellesse kuuluvad sellised ilmsed propositsioonid nagu ...
Looming
Tänu Jumalale on see möödas
Artiklites "Space, Time and Individuals" ja "The Indestructibility and Immutability of Substances" hakkas N. L. Wilson konstrueerima loogiliselt rangelt substantsikeelt, millega rääkida kestvatest ja muutuvatest indiviididest nii nagu tavakõnes, erinevalt paljude matemaatiliste loogikute, eriti Williard Van Orman Quine'i aegruumikeelest. Fantastilisel kombel nimetas Tadeusz Kotarbiński ("The Fundamental Ideas of Pansomatism"; ka Czesław Lejewski, "Proper Names") oma metafüüsika reismiks, kuigi seal asjade asemel figureerivad asjade maailmajooned, "metafüüsilised ussid" (Wilson). Võrreldes teise aegruumijutu vastu mässaja Peter Strawsoniga on Wilsonil see eelis, et ta püüab kasutada samasugust loogilist rangust nagu vastased. Strawson aga näeb Wilsonist kaugemale selle poolest, et ta saab aru, et substantsijutt ei saa läbi ilma ajavormideta. Sealt, kus Wilsonil asi pooleli jääb, tuleb edasi minna (vrd Jack Smart, "Spatializing Time").
Wilson ütleb, et kui minna üle aegruumikeelelt substantsikeelele, siis ajadeterminant empirilistes lausetes nihkub subjekti predikaati: aegruumikeeles öeldakse, et see, mis on teatud aegruumipunktis, on sinine, substantsikeeles aga öeldakse, et see-ja-see on teatud ajal sinine, kusjuures "on" on ajatu koopula. See, et jutt on millestki, mis toimub mingil ajal, on nii ilmne ja paratamatu, et loomulikus keeles jäetakse see tavaliselt mainimata. Lõpuks ütleb Wilson, et kuigi asi muutub kvalitatiivselt, jäädes numeeriliselt samaks, on indiviidi "täielik " omadus dateeritud omadus ning indiviid ei saa muutuda selles mõttes, et tal need liitomadused kord on ja kord ei ole.
See viimane järeldus oleks pidanud teda hirmutama, sest siit on ainult lühike samm puhta neljamõõtmelise ussini. Asi on selles, et selline substantsiidee on algusest peale ekslik. Lause põhivorm on Wilsonil "S on P", ja tema idee on see, et aegruumikeelest saab substantsikeele, kui "S-ajal-t on P" asendada "S on P-ajal-t"-ga. Aga kui "on" on ajatu, nagu Wilson ütleb, siis vahet ei ole. Teine asi, kui vorm oleks "S oli P ajal t", näiteks "Leht oli roheline augustis;" aga siin on "augustis" arusaadav ainult vastusena küsimusele "Millal oli leht roheline?", mitte küsimusele "Kuidas see leht on (oli) roheline?", "Missugune roheline see on (oli)?". Nii et mitte "Leht oli roheline-augustis," vaid "Leht oli-augustis roheline". t mitte ei ületanud koopulat, vaid jäi koopulasse pidama, kuigi see koopula sillateooria tundub niikuinii väär. Kirjutame "Leht on roheline" tänapäevasel kombel φx, kus x tähistab lehte ja φ tähendab 'on-roheline'. Koopulat pole tarvis, aga kui tahame, võime panna kõige ette S ('On nii, et...'; ja eituse puhul N). Siis võib asja kujutada nii, et "ajal t liigub hoopis predikaadist koopulasse ning asendab koopula "on nii, et" koopulaga "augustis oli nii, et".
Võtame paralleelse näite. Värvipimedale Owenile paistab leht punasena, kuigi see on roheline. Mõned filosoofid asendaksid selle predikaadiga "Oweni-jaoks-roheline". Aga "Owenile" on arusaadav vastusena küsimusele "Kellele see paistab rohelisena?", aga kirjeldusena selle kohta, mis laadi roheline see on, ei ole see mitte midagi. Kui just mitte seda, et leht on roheline, kui ta on pööratud Oweni poole. Ja "roheline-augustis" võiks tähendada lehe seda osa, mis on augustis roheline; aga siis peab jutt olema maailmajoonest. Mitte et poleks selliseid omadusi nagu augustis roheline olnud olemine (ja Owenile rohelisena paistmine). Aga see ei ole ajatu, vaid praegune omadus, see pole praegu roheline olemise viis ega ajatult roheline olemise viis ja see on roheline augustis-olnud olemine, mitte roheline-augustis olnud olemine. Augustis roheline olnud leht on teatud laadi varem roheline olnud leht, kuid
mitte teatud laadi roheline leht; varem roheline ei ole roheline, nagu isehakanud filosoof e ole filosoof, kuigi ütleb end olevat. Ja ainult Oweni-jaoks-roheline leht ei ole roheline, vaid näib Owenile roheline. (Peter Geach, "Good and Evil")
Wilson ütleb, et kui öeldakse, et indiviid, kes kirjutas 1807. aastal "Marmioni", on identne indiviidiga, kes kirjutas 1814. aastal "Waverley", siis ei öelda, et need indiviidid on identsed 1807. või 1814. aastal; identsed on nad väljaspool aega. Siit on näha, et Wilson ei ole aegruumikeelest päris lahti saanud. Indiviid, kes kirjutas 1807. aastal "Marmioni", ei olnud sel ajal identne indiviidiga, kes oli kirjutanud 1814. aastal? Kas ta oli siis identne indiviidiga, kellel seisis ees "Waverley" kirjutamine 1814. aastal? Siin valmistab raskusi ainult indeterminism , mis tekitab küsimuse, kas niisugune indiviid juba oli. Küll aga oli indiviid, kes oli 1807. aastal "Marmioni" kirjutanud, 1814. aastal kindlasti identne indiviidiga, kes "Waverleyd" kirjutas, ja hiljem indiviidiga, kes oli "Waverley" kirjutanud. Nähtavasti muretseb Wilson 1807. ja 1814. aasta Scotti suhte pärast: millal nad saavad olla üks ja seesama isik? Mitte millalgi. Aga 1807. ja 1814. aasta Scott ei olegi isikud, vaid neljamõõtmelise ussi aastapaksused viilud; et need on eri viilud, siis pole aega, mil nad on identsed. Kui õppida uuesti rääkima lihtsalt Scottist, siis ei saa enam aru, kust tuleb see jutt identsusest väljaspool aega kestva objekti puhul.
Wilson ütleb ka, et olemasolu ei ole dateeritav. Raamatus "Time and Modality" väitis Prior, et nagu enne minu sündi ei olnud fakte minu kohta, nii ka pärast minu olemasolu lõppu ei ole fakte minu kohta. Ta tugines sellele, et kui mõned faktid asja kohta eeldavad, et asi on veel olemas, ja mõned ei eelda, siis ei oska keegi täpselt öelda, kust piir läheb. Tegelikult aga ei ole asi nii hull.
Tsitaate
"Filosoofia, sealhulgas loogika, ei käi esmaselt mitte keele kohta, vaid reaalse maailma kohta. (...) Formalism, s.o teooria, et loogika käib sümbolite kohta, mitte asjade kohta, on väär. Sellegipoolest on tähtis "formaliseerida" nii palju kui saab, st sõnastada tõdesid asjade kohta teadaoleva ja eksplitsiitse struktuuriga ranges keeles." (1996a: 45)
Publikatsioone
- The Nation and the Individual. – Australasian Journal of Psychology and Philosophy, 1937, kd 15, lk 294-298.
- Can Religion be Discussed? – Australasian Journal of Psychology and Philosophy, 1942, kd 20, lk 141-151.
- The Meaning of Good. – Australasian Journal of Psychology and Philosophy, 1944, kd 22, lk 170-174.
- The Subject of Ethics. – Australasian Journal of Psychology and Philosophy, 1945, kd 23, lk 78-84.
- Logic and the Basis of Ethics, Oxford: Clarendon Press 1949.
- The Ethical Copula. – Australasian Journal of Philosophy, 1951, kd 29, lk 137-154.
- Modality De Dicto and Modality De Re. Theoria, 1952a, kd 18, lk 174-180.
- In What Sense is Modal Logic Many-Valued?. – Analysis, kd 12, lk 138-143.
- Formal Logic, Oxford: Clarendon Press 1955a.
- Time and Modality, Oxford: Oxford University Press 1957.
- Diodorus and modal logic: A correction. – The Philosophical Quarterly (St. Andrews), 1958, kd 8, lk 226-230.
- Time after time. – Mind, 1958, kd 67, lk 244-246.
- Thank Goodness That's Over. – Philosophy, 1959, 34, lk 12–17.
- Mr. Cohen on thanking goodness that p and q. – Philosophy, 1959, 34, lk 362–363.
- Past, Present and Future, Oxford: Clarendon Press 1967a.
- Logic, Modal. – P. Edwards (toim). The Encyclopedia of Philosophy, New York: Macmillan 1967b.
- Papers on Time and Tense, Oxford: Clarendon Press 1968.
- Objects of Thought, Peter Geach, Anthony Kenny (toim), Oxford: Clarendon Press 1971.
- The Doctrine of Propositions and Terms, Peter Geach, Anthony Kenny (toim), London: Duckworth 1976a.
- Papers in Logic and Ethics, Peter Geach, Anthony Kenny (toim), London: Duckworth 1976b.
- Worlds, Times and Selves, K. Fine (toim), London: Duckworth 1977.
- A Statement of Temporal Realism. – B. Jack Copeland (toim). Logic and Reality: Essays on the Legacy of Arthur Prior, Oxford: Clarendon Press 1996a.
- Some Free Thinking about Time. – B. Jack Copeland (toim). Logic and Reality: Essays on the Legacy of Arthur Prior, Oxford: Clarendon Press 1996b.
- Papers on Time and Tense, teine, täiendatud trükk, T. Braüner, B. J. Copeland, P. Hasle, P. Øhrstrøm (toim), Oxford: Oxford University Press 2003.
Isiklikku
Peter Geach (1970) iseloomustab teda nii. Tal olid väljapaistvad intellektuaalsed voorused. Tema kirjutised olid vabad poseerimisest ja maneeridest, ja nendes ilmnevad voorused olid orgaaniline osa tema elust. Kuigi Prioril oli kirglik tõejanu, ei olnud tal tahtmist näidata, kui rängalt teised on eksivad, vaid oskas näiliselt väärtuslikust materjalist leida väärtusliku tõe teri. Prior pakkus heldelt aega ja vaeva kolleegidele, eriti noortele loogikutele, kellega ta oli kirjavahetuses. Tema tööd on kirjutatud otsekoheselt ja lihtsalt, vältides tarbetut keerukust. Ta ei pooldanud inglise kirjakeele ajavormide süntaksi "idiootset idiotismi", kuid ei leidnud, et filosoofid peaksid loomuliku keele maha kanda: tavakeel ei ole loogiku peremees, kuid peab olema tema teejuht.
Kirjandus
- Peter Geach. Arthur Prior: A Personal Impression. – Theoria, 1970, kd 36, lk 186-188.
- B. Jack Copeland (toim). Logic and Reality: Essays on the Legacy of Arthur Prior, Oxford: Clarendon Press 1996.
- Mike Grimshaw. The Prior Prior: Neglected Early Writings of Arthur N. Prior. – Heythrop Journal, 2002, kd 43, lk 480-495.
Välislingid
