Väga rikkaliku kujundusega cubiculum 4. sajandist. Arkosoolium selle otsaseinas on kaunistatud Rooma maajumalanna Telluse kujutisega ja paabulinnud kannavad kristluses igavese elu sümboli tähendust
Arkosoolium (ladina keelesarcosolium sõnadest arcus 'kaar' ja solium 'iste', 'troon', hilisantiigi tekstides kasutatud ka sarga tähenduses) on niššhaud, kujult kaarekujulise sillusega seinanišš, mille põhja paigutatakse sarkofaag[1]. Päritolult juba eelkristlik hilisantiikse seinahaua tüüp[2]. Tuntuimad eksemplarid paiknevad varakristlikes katakombides ja hauakambrites (cubiculum), aga ka Bütsantsi ja Venemaa keskaegsete kirikute seintes[3].
Arkosooliume kaunistati sageli maalingutega ja sealt pärineb enamik varakristliku maalikunsti näiteid. Bütsantsi ja Venemaa keskaegses arhitektuuris kohtab arkosooliume eelkõige kloostrikirikutes, kuhu on maetud kloostrite rajajad, väljapaistvad vaimulikud, mõnikord ka valitsejad.
Hilisem kasutus
Arkosooliumi motiivi (sark nišis, mille kohal on kaar) leiab ka renessansiajal, tüüpiliselt näiteks kirikusse maetud väljapaistvate isikute hauatähiste kujunduses. Eestis asuvatest objektidest meenutab seda kujundust Hans Pawelsi kenotaafOleviste kiriku välisseinal ("hauanišš" alumises kolmandikus).
.jpg)
.jpg)
