Ants Murakin (kuni 1. juulini 1936 Hans Murakin; 25. detsember 1891 (vkj)/ 6. jaanuar 1892 Kaarli mõis, Õisu vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa – 11. jaanuar 1975 Norrköping) oli eesti maalikunstnik, teatridekoraator, teatri- ja kunstikriitik, õpetaja ja tõlkija.
Elulugu
Õppis Kaarli valla- ja Halliste kihelkonnakoolis 1900–1905. Kohalik pastor Dehn nägi noore kunstikatsetusi ning soovitas tal edasi õppida, saates tema joonistused Tartusse Rudolf von zur Mühlenile. Murakin soovis astuda Tartu Õpetajate Seminari, kuid see lootus ei täitunud. Ta asus Rudolf von zur Mühleni ateljeesse õpilaseks ning käis õhtuti Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel. Murakin elatas end mitmesuguste pisitöödega, õppis mõnda aega Laakmanni juures litograafiat ning asus siis Mühleni soovitusel F. B. von Bazani dekoratiivkunsti ateljeesse. Õpingute ajal suhtles ta tihedalt Kristjan Raua õpilastega Meibaumi ja Arnold Vihveliniga, kellega koos käidi Tartu ümbrust joonistamas.
1912. aastal pöördus ta Konrad Mäe poole küsimusega, kas võiks osa võtta Noor-Eesti järjekordsest näitusest. Saanud jaatava vastuse, esitas ta kaheksa teost, millest kuus leidis koha näitusel. Järgmisel aastal astus ta Noor-Eesti liikmeks ning tutvus tollaste noorte kirjameeste Gustav Suitsu, Johannes Semperi, Bernhard Linde ja teistega. Ta tutvus ka Johannes Aavikuga ning vaimustus tema keeleuuendustest. Noorel kunstnikul olid viljakad ajad, ta osales näitustel ja müüs päris palju teoseid.[1]
1913. aasta sügisel kutsuti Murakin sõjaväkke ning määrati Varssavisse Grodno husaarirügementi. Varsti hakkas ta ka sõjaväes kunstiga tegelema, maalis polguülemuste portreid ja polguteatri dekoratsioone. Üsna pea saadeti rügement manöövritele ning algas I maailmasõda. 1914. aasta sügisel langes Murakin Galiitsias vangi ning paigutati Ungaris Esztergomi vangilaagrisse. Kuna kunstnik valdas saksa keelt, leidis ta rakendust tõlgina ning sai sanitaride barakis endale ateljeeruumi ja õiguse üksinda laagrist väljas liikuda. Hiljem võimaldati talle ka liikumisvabadus üle kogu Ungari. Murakin õppis ära ungari keele. Vangilaagrit külastas soome-ugri hõimuliikumise tegelane Béla Vikár, kes otsis vene sõjavangide seast volga-soome rahvaid, keda saata Budapesti Ungari Akadeemia juurde nende keele uurimiseks. Murakinile anti ülesandeks üle kogu Ungari vangilaagritest hõimurahvaste esindajate otsimine.[1]
Võimalust vabalt liikuda kasutas Murakin enda täiendamiseks mitme kunstniku juures ja kunstikoolides. Koos ungari noorte kunstnikega käis ta maalimas vanu linnu ja arhitektuuri, kuni 1918. aastal puhkes seal revolutsioon. Kommunistide valitsusajal läks endisel Vene sõjavangil kenasti. Tal oli oma ateljee Budapestis ning ta elas vabakunstnikuna. Kunstiliseks elamuseks kujunes Murakini jaoks Budapestis toimunud ülemaaline rekvireeritud kunstiteoste näitus, kus leidus arvukalt prantsuse impressionistide ja kubistide maale.[1]
1920. aasta jaanipäevaks naasis Ants Murakin Eestisse ja kujunes kodumaal üheks arvestatavamaks ungari keele tõlkijaks, 1920. aastatel töötas Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumi joonistusõpetajana. Ta maalis sageli Viljandi ümbrust ning korraldas seal kolm näitust. Ta külastas Pariisi, Saksamaad ja Belgiat ning naasis Ungarisse, kus peatus ungari kirjaniku Zsigmond Móriczi juures ja tegi algust ungari kirjanduse tõlkimisega. Ungarist sõitis ta Balkani riikidesse, siis peatus viis kuud Itaalias ja külastas Austriat. Naasnud Viljandisse, asus ta tööle Ugala teatri dekoraatorina, hiljem juba dramaturgi ja keelelise nõuandjana.[1]
1930. aastate algul asus Murakini abikaasa tööle Estonia näitlejana ning kunstnik kolis elama Tallinna, kus töötas vabakunstnikuna ja ajalehe Vaba Maa kunstikriitikuna. Samuti avaldas ta ajakirjas Teater artikleid, milles püüdis harida näitlejate kõnekeelt. Alates 1930. aastast oli ta ka vabakutseline tõlkija, varustades kirjastust Loodus ungari kirjanduse tõlgetega.
1944. aastal põgenes Murakin Suure põgenemise lainega Rootsi. Elas Norrköpingis, kus loometöö kõrvalt hoolitses eesti noorte emakeelse hariduse eest, töötades Norrköpingi Koolisõprade Seltsis ja täienduskoolis.
Kunstilooming
Maalijana sai mõjutusi Noor-Eesti kunstnikelt, Budapestis prantsuse postimpressionistidelt. Ta oli 1920. aastatel Viljandi üks aktiivsemaid ja viljakamaid kunstnikke, kelle nimi oli üldisemalt tuttavaks saanud juba I maailmasõja eel toimunud Noor-Eesti kunstinäituselt. Tema maastikest hoovab leebet rahu, looduse nautimist. Impressionistlikes Lõuna-Eesti maastikes kordub ikka esiplaanil puudesalk või lopsakas taimestik, nende taga veekogu. Kodumaistele maastikele ja linnavaadetele lisavad värskust 1928–1929 Itaalia reisil tehtud, vanameisterlikus koloriidis Firenze ja Veneetsia vaated.
Esines esmakordselt näitusel 1912. aastal Noor-Eesti rändnäitusel. Kaks aastat hiljem toimunud näitusel oli väljas juba hulk tema maastikke. Tallinnas esines esmakordselt 1916. aastal Eesti Kunstiseltsi näitusel 12 teosega. 1922. aasta EKKKÜ näitusel oli väljas 14 teost ja 1924. aasta sügisnäitusel 11 teost. Esines nii Sihtkapitali Valitsuse kui ka EKKKÜ näitustel ja korraldas ise kolm näitust Viljandis.[1]
Rootsis pühendus Murakin põhiliselt monotüüpiale, tegeles ka guaššmaali, ofordi ja koloreeritud joonistustega. Elu lõpul viljeles riideribakollaaži.
Murakin oli Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liige.
Kirjanduslooming
- "Ülevaade Ungari kirjandusest". Tartu 1936
- "Paani riik". Põgusaid matkavaatlusi keset sajapalgelist kodumaa loodust. Orto. Vadstena 1947
Tõlked ungari keelest
- Ferenc Molnár. "Hunt" (naljamäng kolmes vaatuses) Draamateater. 1923
- Menyhért Lengyel. "Antonia" (naljamäng 3 waatuses 4 pildis). Vanemuise teater. 1927
- Dezső Szabó. "Muinaslood naervast inimesest". 1928
- Géza Gárdonyi. "Nägematu inimene". 1929
- Zsigmond Móricz. "Mudakuld". 1929
- Lajos Zilahy. "Minu vaar-isa armastus". 1929
- Lajos Zilahy. "Surmav kevad". 1929
- Ferenc Herczeg. "Djurkovitši pojad". 1930
- Ferenc Herczeg. "Kuldviiul". 1930
- Zsigmond Móricz. "Härras-mürgel". 1930
- Miklos Surányi. "Tulesüütaja: tõde ja luul". 1930
- Ferenc Herczeg. "Djurkovitši tütred". 1931
- Ferenc Herczeg. "Elu värav". 1931
- Cécile Tormay. "Vana maja". 1931
- Sándor Bródy. "Egeri vahvad õppurid". 1932
- Géza Gárdonyi. "Jumala orjad". 1932
- Géza Gárdonyi. "Vene šrapnell". 1933
- Ferenc Herczeg. "Paganad". 1933
- Viktor Rákosi. "Noored kangelased" (ajalooline jutustis Ungari Vabadussõjast 1848-1849). 1933
- Áron Tamási. "Murdunud tulihing". 1933
- Lajos Biro. "Hotell "Imperial"". 1934
- Kálmán Csathó. "Mingitud mask". 1934
- Ferenc Molnár. "Flöödipuhuja ingel". 1934
- Zsigmond Móricz. "Jutt vagurast poisist". 1934
- Lili Brody. "Perekonnapea". 1935
- Renée Erdös. "Helisev koidik". 1935
- Gyula Farkas. "Käärivad hinged". 1935
- István Szomaházy. "Kirjutusmasina võlus". 1935
- Jolán Földes. "Kalur-kassi tänav". 1937
- Geza Gardonyi. "Nähtamatu inimene"; "Jumala orjad"
- Ferenc Molnár. "Pál-tänava poisid"
- Sophie Wörishöffer. "Looduseuurijate laev". 1931
Isiklikku
Tema vend oli Viljandi harrastuskunstnik Karl Murakin.
Aastatel 1930–1938 oli ta abielus laulja ja näitleja Marina Mikk-Murakiniga.[2]
Viited
Kirjandus
Välislingid
