Ants Antson (11. november1938Tallinn – 31. oktoober2015) oli Eesti kiiruisutaja, olümpiavõitja. Ta on ainuke Eesti kiiruisutaja, kes on olnud nii Eesti meister (1957–1963), Euroopa meister kui ka olümpiavõitja.
Ants Antsoni kiiruisutreener oli Olaf Olmann (1927–2003),[1] hiljem Nõukogude Liidu koondises olümpiavõitja Boriss Šilkov.[2]
Kuigi Ants Antson on tuntud olümpiavõitjana kiiruisutamises, on ta elu jooksul olnud edukas ka muudel spordialadel, näiteks jäähokis ja takistusjooksus, ning teinud ka akadeemilist karjääri. 1975. aastal lõpetas Ants Antson Tallinna Pedagoogilise Instituudi (hilisema Tallinna Ülikooli) kehakultuuriteaduskonna. [3]
Esimese kodumaise meistritiitli teenis ta jäähokimängijana Eesti koolinoorte 1956. aasta meistrivõistlustel, esindades Tallinna 22. keskkooli (praegune Jakob Westholmi gümnaasium).[4] Finaalis võideti Jõgeva keskkooli tulemusega 12:9.[5]
1957. aastal võitis Antson Tallinnas toimunud Eesti meistrivõistlustel üksikaladest 3000 ja 5000 m jooksu. Samal aastal lõpetas Antson 22. keskkooli.[5]
Kergejõustiklasena võitis ta Eesti meistrivõistlustel aastatel 1958–1960 3000 meetri takistusjooksus kaks hõbemedalit ja ühe pronksmedali ning tuli 1959. aastal 4 x 1500 meetri teatejooksus Eesti meistriks.
1961. aastal toimunud Kasahhi NSV Ministrite Nõukogu auhinnavõistlusel võitis Antson 1500 meetris esikoha. Samal aastal tuli ta Elvas toimunud mitmevõistlusel Eesti meistriks.[5]
Sama aasta märtsi algul toimunud võistluses Lätiga võitis ta kõik üksikdistantsid ja mitmevõistluse.
1962. aastal võitis ta Elvas suures mitmevõistluses esikoha Eesti meistrivõistlustel.
1963. aastal võitis ta Tallinn-Tartu Jõud kolmikmatšil kõik viis esikohta. Eesti-Läti matšil Sillamäel tuli Eesti meistriks, võites kõik kavas olnud distantsid.
Sama aasta 24. detsembril püstitas ta Tšeljabinskis kaks Nõukogude Liidu rekordit.
1964. aastal tuli ta 19. jaanuaril Oslos Euroopa absoluutseks meistriks. Antson võitis 1964. aastal Innsbruckis peetud IX taliolümpiamängudel 1500 meetri kiiruisutamises kuldmedali.
Ta püstitas ühe maailmarekordi – 11. veebruaril 1964 Oslos 3000 meetri distantsil 4.27,3.
Ants Antson tunnistati 1964. aastal maailma parimaks kiiruisutajaks ja ta pälvis Oscar Mathiseni auhinna. Samal aastal valiti ta Eesti aasta sportlaseks.
1966. aastal esindas ta Eestit Riias, võites ülekaalukalt kõik esikohad.
1968. aastal võitis ta Medeos toimunud Nõukogude Liidu meistrivõistlustel esikoha 5000 meetris.[6]
Ta oli aastatel 1962–1970 Kalevi instruktor, 1970–1972 Kalevi treener, 1973–1977 Kalevi velodroomi jalgrattaspordikooli direktor, 1977. aastast Tallinna Oktoobri rajooni (hilisem Läänerajoon) ja Kesklinna spordijuht, 1993–2000 Tallinna Kesklinna Valitsuse kultuuri- ja spordiosakonna juhataja ning nõunik.[7]
Ants Antson ja tema kaksikõde Helgi Antson sündisid 11. novembril 1938.[8]
Ants Antsoni isa oli Artur Antson, kes töötas allveelaevade remontijana. Antsoni ema Eesi-Erna Antson töötas lihakombinaadi laojuhatajana.[9]
Ants Antson alustas 1946. aastal kooliteed seitsmeklassilises Tallinna 26. algkoolis.[10] Pärast 26. kooli lõpetamist asus Antson õppima 2. keskkoolis (tänane Tallinna Reaalkool), ent ta viidi peagi üle 22. keskkooli (tänane Jakob Westholmi kool), mille lõpetas 1957. aastal.[11]
Sporditreeninguid alustas Antson 1954. aastal.[12]
Sportlaskarjäär
Antson hakkas kiiruisutamisega tegelema 17-aastaselt[13] ning tal kulus 8 aastat, et viia enda võimed olümpiakulla võitmiseni.
Kuigi Ants Antson oli andekas ja näitas häid tulemusi nii jäähokis, kergejõustikus kui ka kiiruisutamises, jäi sportlase peamiseks alaks siiski kiiruisutamine.
Esimese kiiruisudiplomi sai Ants Antson 1955. aastal, kui ta võitis Spartaki uustulnukate võistluse.[14] 1957. aastal sai Antson Eesti uisumeistriks.[15] 1960. aastal sõitis Antson 3000 meetri rajal aja 5.15,0, mis oli kiirem tol ajal senisest Eesti rekordist. Antsoni uisutatud aeg näis niivõrd uskumatuna, et enne aja väljakuulutamist kontrollisid kohtunikud stoppereid ning mõõtsid raja uuesti üle.[16]
Kuni 1961. aastani treenis Antson ainult Olaf Olmanni käe all. Seejärel vaatasid liidu Nõukogude Liidu treenerid ta uue pilguga üle ning Antson liitus koondise ettevalmistusega. 1963. aastal vahetati mitmed koondise treenerid välja ning Antsonit hakkas treenima Boriss Šilkov.[17] Šilkov treenis Antsonit kuni 1964. aasta olümpiamängudeni. Antsoni uueks treeneriks Olmanni kõrval sai Boriss Tsõbin, kellega koostöö ei sujunud.[18]
1964. aasta Innsbrucki Olümpiamängudel tuli Ants Antson distantsil 1500 m olümpiavõitjaks kõigest 25-aastaselt, edestades teist kohta kolme sekundikümnendikuga.[19] Antsoni olümpiavõit oli eestlastele esimene taliolümpiakuld. Antsoni olümpiakuld on muljetavaldav ka selle poolest, et Antsonil puudusid kodumaal korralikud tingimused treenimiseks.[20]
Kuigi Antson sõitis Innsbrucki olümpiamängudel nii 1500 m kui ka 10 000 m distantsi, pidas ta enda tugevuseks neist esimest ning 10 000 m uisutamine oli talle pelgalt kõrvalharrastus.[20]
Antson peab enda suurimaks saavutuseks Oscar Mathiseni auhinda ehk maailma hooaja parimale kiiruisutajale määratud auhinda.[21] 1964. aastal toimusid Eesti parima sportlase valimised, kus Antson sai 6062 häälega esikoha ning Tokyos hõbemedali teeninud kümnevõistleja Rein Auna 1282 häälega teise koha.[22]
Ants Antsoni saavutuste aluseks usutakse olevat tema suur tahtejõud, töövõime ja üldine treenitus, mille ta rajas nooruses oma mitmekülgse sportimisega.[23] Ants Antson ise on öelnud, et olümpiavõitja retsept on 40% talenti ja 60% tööd.[24] Antson on samuti rõhutanud, kui oluline on luua tugev pinnas mitmete spordialade praktiseerimise näol.[25] Kiiruisutaja Eduard Matussevitš on Antsoni kohta öelnud, et võitmiseks on vaja ka õnne, mida eriti nõuab selline ala nagu kiiruisutamine, kus võisteldakse muutuvates oludes õues.[26]
Ants Antson nimetas enda kiiruisutreenerit Olaf Olmanni kui treenerit, kes temast kiiruisutaja ja meistri tegi ning Boriss Šilkovit kui treenerit, kes temast olümpiavõitja tegi.[27] Ants Antsoni olümpiavõidu puhul said treenerid Boriss Šilkov ja Olaf Olmann Nõukogude Liidu teenelise treeneri aunimetuse ning neile määrati 7500-rublane preemia. Olmann sai lisaks kahetoalise korteri Mustamäel.[28] Antsonile eraldati olümpiavõidu puhul 3000 rubla ning moskvitši ostuluba. Kuna moskvitš jäi Antsonile väikseks, siis palus ta selle asendada Volga eksportauto loaga, mille ta ka sai. Lisaks sai ta Tallinna kesklinna korteri.[29]
Rekordid ja saavutused
Ants Antson on võitnud tiitlivõistlustelt 9 medalit (1964–1967), püstitanud 2 maailmarekordit, ta on 11-kordne Nõukogude Liidu meister, Eesti meister mitmevõistluses 1957–1963, Nõukogude Liidu koondises 1963–1969 ning maailma parim kiiruisutaja aastal 1964.[2]
2004 Eesti Vabariigi spordipreemia (elutööpreemia – silmapaistvate saavutuste eest tippsportlasena kiiruisutamises ja pikaajalise tegevuse eest spordi arendamisel)
Esimesed uisud sai Antson enda mälestuste järgi, kui ta oli 7-aastane. Uisud tõi talle ema Eesi vend, onu Lembit.[31]
Ants Antson lõpetas spordikarjääri 1969. aastal. 1972. aastast töötas ta Kalevi Jalgrattaspordikooli direktorina. 1975. aastal lõpetas ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis kehakultuuri teaduskonna. 1977. aastal sai temast Tallinna linnavalitsuses spordijuht, seda tööd tegi ta 1999. aastani. Järgnevatel aastatel töötas ta Oktoobri rajooni spordikomitee esimehena, Lääne rajooni spordikomitee esimehena ning Kesklinnavalitsuse nõunikuna.[2]
Ants Antson oli kaks korda abielus, neist esimene oli abielu (1965–1971) filminäitleja Eve Kiviga. Kooselust Eve Kiviga sündis 1966. aastal poeg Fred Antson,[32] kes on tuntud kulturismi- ja fitnessitreenerina. Ants Antsoni sõnul nimetati poeg Fred kiiruisutaja Fred Anton Maieri järgi.[33] Fred Antsonil on kolm last: Allar, Loreen ja Manfred.[34]
Teine abielu sõlmiti Eesti Televisiooni grimeerija Ene Elleriga, abielu kestis 42 aastat – kuni Ants Antsoni surmani.[35]
_Ants_Antson,_ol%C3%BCmpiav%C3%B5itja.jpg)
