Louis I-l oli Charlotte de Gramont'iga kaks poega: vanem poeg Antoine, kes päris trooni, ja noorem poeg Honoré (1669–1748), kellest sai Besançoni peapiiskop.
Antoine liikus Prantsuse aristokraatlikus kõrgseltskonnas ja paistis silma sõjaväes. Vägeva kasvu ning vapruse tõttu Fleurusi, Monsi ja Namuri lahingutes sai ta hüüdnimeks "Koljat".
Ta restaureeris ja kindlustas palee, kus ta korraldas suurejoonelisi pidusid. Ta oli hea muusik ning dirigeeris oma orkestritJean-Baptiste Lullylt päranduseks saadud taktikepiga.
Antoine I asus troonile oma isa Louis I järel. Isa oli VatikanisPrantsusmaasuursaadikuna teenides tohutuid summasid välja andnud. Seetõttu pidi Monaco vürst oma elustiili muutma ning Versailles' õukonnast lahkuma. Louis XIV kahetses tema lahkumist. Ta ütles: "Hüvasti, mu Monaco isand, olgu Teile kinnitatud, et Te lahkute minu lugupidamisega, minu sõprusega ja minu usaldusega."
Oma valitsemisajal rajas ta Monacole täiendavaid kindlustusi.
Ta lükkas tagasi paljud oma tütre ja ainsa pärija Louise-Hippolyte'i kosilased. Lõpuks aktsepteeris ta bretooni päritolu Jacques de Goyon de Matignoni, Thorigny krahvi, kellest sai hiljem Monaco vürst Jacques I), sest ta võttis endale Grimaldide nime ja vapi ning Monaco vürsti tiitli. Tütar päris isa trooni, kuid suri vähem kui aasta pärast ja troon läks tema abikaasale. Antoine I-ga sai Grimaldide meesliin otsa.
Perekond
Antoine abiellus 1688 vürstitar Marie de Lorraine-Harcourt-Armagnaci (1674–1724), Lorraine-Harcourt-Armagnaci hertsogi Louis I ja Catherine de Neufville de Villeroy tütrega (1641–1718). Neil sündis kuus tütart:
.jpg)
