Antanas Merkys (20. jaanuar 1887 Bajorai – 5. märts 1955 Vladimiri oblast) oli Leedu poliitik.
Antanas Merkys lõpetas gümnaasiumi eksternina Riias. Õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust, lõpetas 1916. aastal Kiievi Ülikooli õigusteaduskonna. Esimese maailmasõja ajal mobiliseeriti Vene armeesse.
1919. aastal astus ta vabatahtlikult Leedu armeesse. Ta oli Leedu kaitseminister 12. märtsist 1919 kuni 21. augustini 1919 ja 17. detsembrist 1926 kuni 9. augustini 1927.
1927–1932 oli Antanas Merkys Klaipėda piirkonna kuberner. 1933–1939 oli ta Kaunase linnapea. Ta oli 1936–1940 Leedu Seimi liige. Pärast Vilniuse piirkonna üleandmist Leedule oli ta seal valitsuse täievoliline esindaja.
21. novembrist 1939 kuni 17. juunini 1940 oli Antanas Merkys Leedu peaminister.[1] 14. juunil 1940 esitas Nõukogude Liit Leedule ultimaatumi, mille peale soovitas Leedu president Antanas Smetona relvastatud vastupanu. Merkys soovitas ultimaatumiga nõustuda ja pakkus, et ta võib peaministri kohalt tagasi astuda, kuid ajutiselt jäi ametisse. 15. juunil, öeldes "Ma ei taha teha Leedut kommunistlikuks riigiks oma kätega", määras Smetona Merkyse Leedu presidendi kohusetäitjaks ja lahkus riigist. Nõukogude võimuesindajate nõudmisel andis Merkys välja korralduse Smetona vahistada, mis aga ebaõnnestus, kuna Smetonal õnnestus põgeneda Saksamaale. Päev hiljem teatas Merkys Leedu raadios, et ta kõrvaldas Smetona ametist ja võttis võimu üle. Kuna aga Smetona ametlikult kunagi tagasi ei astunud, ei pea Leedu valitsus Merkyst legitiimseks presidendiks.[2]
17. juunil 1940 laskis Merkys Nõukogude võimuesindajate edasistel nõudmisel arreteerida Leedu siseministri Kazys Skučase ja julgeolekuameti direktor Augustinas Povilaitise ning nimetas Leedu peaministriks Justas Paleckise. Samal päeval astus ta ka tagasi ning Paleckisest sai ka Leedu president. Kui 1990. aastal kuulutas Leedu välja iseseisvuse, toodi põhjenduseks, et kuna Merkys ei võtnud võimu üle legitiimselt, oli ka Paleckise ametisse nimetamine ja kõik Leedu annekteerimiseni Nõukogude Liidu poolt viinud toimingud õigustühised, ning rahvusvahelise seaduse järgi oli Leedu endiselt iseseisev riik.
17. juulil 1940 üritas Merkys põgeneda Rootsi, kuid NKVD vahistas ta Riias ja ta deporteeriti koos perega Saratovisse, 1941. aastal ta vangistati. 1954. aastal lasti ta vangistusest vabadusse, kuid tal ei lubatud Leedusse tagasi pöörduda.
Viited
