Anakronism (kreeka an(a) 'tagasi' + kronos 'aeg') on nähtus või vaade, mis ei sobi oma ajaloolisse konteksti; samuti sellise nähtuse kujutamine.
Tüüpiline näide tavakeelsest kasutusest on vananenud kombestik või tehnilised võtted muutunud ühiskonnas. Näiteks võib anakronismiks pidada gooti kirja kasutamist mõnedes Eestis välja antud trükistes kuni 1940. aastani, samuti on anakronismiks nimetatud ratsaväe kasutamist Nõukogude armees II maailmasõja esimesel poolel.
Ilukirjanduslikus kontekstis nimetatakse anakronismiks kujutatavasse ajastusse tegelikult mitte kuulunud (või tulevikukujutuse puhul ulmekirjanduses sellesse selgelt sobimatute) nähtuste kirjeldamist. Selles kasutuses võib anakronism tähendada nii ajastu jaoks liiga varaseid kui liiga hiliseid anomaaliaid. Näiteks: telegramm 12. sajandit kirjeldavas rüütliromaanis, viikingilaev Põhjasõjas, kassettmagnetofon tähtedevahelisel kosmoselaeval. Tuntud näidete sekka kuuluvad Wittenbergi ülikooli mainimine Shakespeare'i näidendis "Hamlet" ja kappkell "Julius Caesaris". Levinud on anakronismide kasutamine koomilise efekti saavutamiseks. Ulmežanridest põhineb olemuslikult anakronistlikul ajalookäsitusel aurupunk.
Oma olemuselt eeldab anakronism teatud tahtlikkust; nii oleks filmis "Hundiseaduse aegu" näitleja jalgade vahelt paistnud radiaator olnud anakronism, kui see oleks olnud osa dekoratsioonidest, mitte sattunud filmi kogemata.
Anakronism on ka populaarteaduslikus (harvem ka tõsiteaduslikus) ajalookäsitluses esinev komme tõlgendada varasematel ajalooetappidel kirjutatud kaasaegse mõtteviisi kohaselt või konkreetsete (tihti teaduslike) kontseptsioonide eelkäijana. Näiteks: vanakreeka filosoofias kujutatud nelja elemendi süsteemi (maa, vesi, õhk, tuli) tõlgendamine aine olekutena (vastavalt tahke, vedel, gaasiline, plasma); vanahiina mõtteloost pärinevate mõistete yin ja yang tõlgendamine negatiivse ja positiivse elektrilaenguna; Raimundus Lulluse ehitatud jumalatõestusmasina käsitlemine meieaegsete arvutite eelkäijana.
Ajalooliseks anakronismiks nimetatakse tavaliselt selliste esemete, nähtuste või vaadete dateerimist mingisse ajalooperioodi, mille esinemine ei sobi meie arusaamadega sellest perioodist. Selles tähenduses võib esineda ka esemelisi anakronisme, kui meie arusaamadega ei sobi faktiline ajalooline või arheoloogiline materjal. Sellistel puhkudel tuleb kontrollida võltsinguvõimalust ja selle välistamisel revideerida arusaamu. Taoliste näidete hulka on loetud Antikythera mehhanismi ja Bagdadi patareid. Ajalooliste anakronismidega kaasnevaid probleeme on käsitlenud ka ajarändude-teemaline ulmekirjandus.
Sarnaselt ajalooliste anakronismidega kõneldakse ka geoloogilistest anakronismidest.
Kõneleja seisukohalt iganenud kombeid, valitsusvorme, keeli, poliitilisi või usulisi traditsioone on nimetatud sotsiaalseteks anakronismideks. Et selline sõnakasutus on tihti subjektiivne, on sel sageli ka pejoratiivne varjund.
Viimastel aastakümnetel on levinud ka sõna "anakronism" kasutamine huumorivarjundiga (eneseiroonilises) tähenduses, märkimaks ajaloohuviliste ühendusi, mis tegelevad (pseudo)ajaloolise olustiku taasesitamisega (näiteks Society for Creative Anachronism). Osa sellistest huvilistest tegeleb eelkõige sõjaajalooga, sealhulgas ajalooliste lahingute etendamisega. Levinumate lemmikperioodide hulgas on keskaeg ja Ameerika Ühendriikide kodusõda. Tihti kasutatakse ka selliste ühenduste nimedes väljendit "ajalooline anakronism".
Vaata ka
Välislingid
