Amadeo sündis 1845. aastal kuninglikus palees Torinos, mis tollal kuulus Sardiinia kuningriiki. Sünnijärgselt anti Amadeole Aosta hertsogi tiitel. Laps kasvas koos vend Umbertoga üles Montcalieris. Poiste kasvatus oli väga militaarne, kuna nende õpetaja oli kindral Giuseppe Rossi. Nii sisendati Amadeole lapsest saati sõjakaid ja kohusetäitlikke väärtusi. Viieaastaselt sai ta Aosta pataljoni auvahtkonna liikmeks. [1][2]
1859. aastal astus Amadeo Itaalia armeesse ning sai seal kapteniks. Sõjaväeelu sobis talle ning ta tõusis karjääriredelil kiiresti (kaasa aitas ka muidugi tema päritolu), nii et 1866. aastaks oli tast saanud kindralmajor. Samal aastal juhatas ta Custoza lahingus brigaadi ning sai lahingu ajal ka rinda haavata. Väidetavalt olevat ta isegi haavatuna tahtnud lahinguväljale jääda ning ei lasknud väliarstidel enda eest kõige esimesena hoolitseda. Selle eest autasustati teda Vapruse kuldmedaliga. [1][3]
30. mail 1867 abiellus Amadeo Maria Vittoria dal Pozzoga. Abielust sündis kolm last: Emanuele Filberto (1869), Vittorio Emanuele (1870) ja Luigi Amedeo (1873). 1870. aastal kaebas Maria kuningale, et Amadeo pole talle abielus ustav olnud. Kuningas ütles Mariale, et tal pole õigust oma abikaasa käitumist kontrollida. [2][4][5]
Hispaania kuningas
Hispaania kuninganna Isabel II, kes oli valitsenud alates 1833. aastast, tagandati 1868. aastal revolutsiooni käigus võimult. Hispaania parlament Cortes otsis troonile uusi kandidaate. Pärast paljude kandidaatide poole pöördumist otsustati lõpuks Amadeo kasuks, kes pakkumisega ka nõustus. [1]
Juba enne Hispaaniasse saabumist oli Amadeo eeldanud, et hispaanlased ei võta teda kui võõramaalast ilmselt hästi vastu. Kuid novembris 1870 toimunud Cortesi hääletusega (191 häält poolt, 153 vastu) valiti Amadeo Hispaania kuningaks ning kuulutati kuningaks Madridis 2. jaanuaril 1871. [1][2]
Kuigi paljud polnudki itaallasest kuningaga rahul, pakkus Amadeo troonile tõus Hispaania liberaalidele uut lootust, et sellega algab riigi ajaloos uus etapp. Loodeti ka, et Amadeo on isiksuselt piisavalt tugev, et riigi vaenutseva pooled ühendada ning kuningavõimu konstitutsiooniliseks muuta. [1]
Amadeo valitsusaeg ei alanud aga hästi. Enne tema Hispaaniasse saabumist, 3. detsembril 1870 korraldati peaminister Juan Primile atentaat, mille tõttu ta hiljem ka suri. Prim oli olnud üks Amadeo suurematest toetajatest ning pärast tema surma hakkas Amadeo mõju kaduma. Vaenulikuks muutus ka aristokraatia, kellele ei meeldinud, et võõra kuninga oli valinud parlament. Aristokraatia rahulolematus paistis välja kuninga auks korraldatud festivalil, mil paljud Madridi aadliperekonnad keeldusid lippe üles riputamast ning hoidsid oma aknad kinni. [1][6]
Atentaat
Kuna Amadeol polnud aadlike seas suurt toetajaskonda, proovis ta lähemaks saada tavainimestega. Seepärast käis ta linnas ilma ihukaitseta jalutuskäigul, sõitis lahtise kaarikuga ning käis avalikel festivalidel ja pidustustel. Paljude jaoks polnud kuningliku avaliku ilme muutus positiivne. Nende arvates pidigi kuningas olema suursugune, uhke ja teistest üle. [1]
See otsus oleks kuningale aga üks päev tema elu maksnud. 1872. aasta 18. juulil kell pool kaksteist sõitsid Amadeo ja Maria Vittoria kaarikus kuningliku palee poole. [7] Kui kaarik oli jõudnud Arenali tänavale, ründasid neid ligi 20 meest. Kuninga kaariku ümber liikusid aga õnneks erariietes valvurid, kes vastu tulistasid. Amadeo ja ta naine kihutasid kaarikus palee poole ning pääsesid. Kuningas naasis sinna järgmine päev. Pärast atentaati olevat Amadeo Hispaania poliitika kohta öelnud: "Ma ei saa millestki aru. Me oleme hullude puuris!" [8][9][1]
Valitsusaja lõpp
19. sajandi algul kujunes Hispaanias oluliseks võimuks sõjavägi. Ka Amadeo oli sellest teadlik (ta oli oma isale kirjutanud, et "Hispaanias on sõjavägi kõik ning ilma selle toetuseta ei saavuta midagi"), kuid pidi tunnistama, et sõjaväes on populaarsemaks kuningakandidaadiks siiski Isabel II poeg Alfonso. 23. detsembril 1873 kaotati Puerto Ricos ja Kuubas kuningliku dekreediga orjandus, mis suurendas armees vastumeelt veelgi. Viha valitsuse vastu kasvas ka, kui sõjaminister määras Põhja-Hispaania armee ülemjuhatajaks Baltasar Hidalgo, kes oli sõdurite seas väga ebapopulaarne. Amadeo proovis sõjaministri otsust takistada, kuid asjatult. Selle peale alustas peaaegu terve kuninglik kahurvägi protesti ning palus ennast sõjaväest erru saata. Kuningas saatiski ministrite nõukogu esimehe Ruiz Zorilla ettepanekul kahurväe laiali. Samas teatas Amadeo ka talle, et plaanib troonilt tagasi astuda.[1]
Paljud palusid, et kuningas Hidalgo määramist takistaks või siis vähemalt keelduks dekreedile alla kirjutamast. Lisaks oodati, et ta saadab praeguse valitsuse laiali ning koostab uue, mis oleks konservatiivsem. Amadeo siiski keeldus, kuna see oleks tähendanud konstitutsiooni rikkumist. Seepärast astus ta 11. veebruaril 1873 troonilt tagasi. Oma tagasiastumiskõnes tunnistas ta, et tema eesmärk Hispaaniat liberaliseerida osutus võimatuks. [1][2]
Hilisem elu
Amadeo naasis Itaaliasse, kus võttis tagasi Aosta hertsogi tiitli, väga vihaselt. Itaalias oli suhtumine temasse juba palju parem ning teda õnnitleti ja kiideti tagasituleku eest. [1]
8. novembril 1876 suri Maria Vittoria tuberkuloosi. Amadeo jäi mõneks ajas üksikuks. Sel ajal naasis ta sõjaväkke ning oli oma venna (kellega koos osales ta mitmetel pidustustel ja manöövritel) valitsemisajal mitmetel ametikohtadel. Amadeo abiellus uuesti 1888. aastal. Uueks naiseks sai tema õetütar, printsess Maria Letizia Bonaparte. Abielu põhjustas õukonnas suure skandaali, kuna lisaks veresidemetele oli Amadeo Mariast 20 aastat vanem. Abielust sündis poeg, Umberto (1889). [2]
Nende abielu kestis aga vähem kui kaks aastat, kuna Amadeo suri 44-aastaselt 18. jaanuaril 1890 kopsupõletikku. Ta maeti Torino lähedal Superga basiilikasse, mis oli traditsiooniline Savoia perekonna liikmete matmispaik. Amadeo surma järel võttis riigis maad suur lein, kuna teda peeti kangelaseks. Tema varajase surma põhjuseks peeti stressi ja pettumust, mida ta oli Hispaanias kogenud. Amadeo oli endas pettunud, kuna ei suutnud Hispaaniat pärast revolutsiooni parandada ega liberaliseerida. [2][1]
↑Levin, Sergei Semjonovitš (2003). Lists of Knights and Ladies". Order of the Holy Apostle Andrew the First-called (1699-1917). Order of the Holy Great Martyr Catherine (1714-1917).