Kuna alkohol tõstab sageli joobes inimese enesekindlust, kuid samal ajal hajutab tähelepanu ja aeglustab reaktsiooni, kalduvad alkohoolikud oma võimeid üle hindama ning seetõttu juhtub alkohoolikutega tihti õnnetusi. Alkoholi püsivam kõrvaltoime on maksa ja kõhunäärme kahjustused. Nende mõju ilmneb alles aastate jooksul, kuid tihtipeale saab sellest alkohoolikute surmapõhjus.
Lisaks füsioloogilistele ja psüühilistele on alkoholismil ka sotsiaalsed mõjud. Kuna joobes inimese töövõime langeb, on alkohoolikutel oht jääda ilma töökohtadest, mis nõuavad täpsust ja korrektsust. Töid, mida saaks teha ka joobes olles, leidub suhteliselt harva. Nii langevad alkohooliku sissetulekud, millel on omakorda mõju tema eraelule ja inimsuhetele, rääkimata joogivalikust. Alkohoolikute inimsuhteid mõjutab seegi, et alkohooliku käitumine muutub raskesti ennustatavaks, vahel ka vägivaldseks. Seetõttu on alkoholism tihedalt seotud koduvägivallaga.
Üks levinud arusaamu on, et alkoholismist ei õnnestu kunagi täielikult vabaneda: alkohoolik võib küll pikka aega mitte juua, kuid ükskõik kui pika ajavahemiku järel võib saabuda tagasilangus, mil pisemale alkoholitarvitamisele järgnevad uued joomahood. Seda arusaama kinnistab ka rahvusvaheline Anonüümsete Alkohoolikute liikumine – alkohoolikute tugigruppide hajus organisatsioon, mis rõhutab abstinentsi ehk alkoholist täieliku hoidumise tähtsust, kui inimene soovib alkoholismi mõjust hoiduda.
Stereotüübid
Ehkki alkoholismi põevad üksikindiviidid, soosib seda paljudes ühiskondades ka kultuuritraditsioon. Kirjanduses, filmides ja folklooris kujutatakse sageli "tüüpilisi" alkohoolikuid. Nii on levinud näiteks alati napsiste kunstnike, uljalt purjutavate sõjaväelaste ja lüüriliste hulkuritestereotüübid. Ameerika Ühendriikide kultuuris on sage tegelane "meie linnakese joodik", millel põhineb ka Henry Youngmani nali: "Minu isa oli meie linna joodik. Enamasti ei olegi see nii hull – aga New Yorgis?" Pideva alkoholitarvituse humoorikas, kuid tihti ka vargsi imetlev kujutus võimaldab alkohoolikul stereotüübiga samastuda ning pidada ka enda olukorda pisut koomiliseks ja ehk isegi romantiliseks, vaatamata haiguse tegelikule mõjule.
Üks alkohoolikutüüpe, kelle rolli omaksvõttu nähakse vahel pigem positiivsena, kannab inglise keeles nime high-functioning alcoholic – "hästi toimetulev alkohoolik". USA alkohoolikute seas on neid hinnanguliselt 19,5%. Neile on omane suhete ja töö säilitamine ning isegi ületöötamine. Sageli liiguvad nad omasuguste keskkonnas, kus eitatakse enda alkoholismi ning ohtrat ja sagedast joomist peetakse vaid lõõgastumiseks. Sellist alkoholismi toetavad mitmed ühiskondlikud tavad, näiteks alkohoolsete jookide serveerimine pidulikel puhkudel ning tööjärgsed kohtumised alkoholi pakkuvates asutuses. Ka Eesti kultuuris levis 1990. aastail eestlaste kujutus krooniliselt ületöötavate ja eelkõige alkoholi abil lõõgastuvatena – tava, mida samaaegselt laideti ja ülistati.
Teises äärmuses on sotsiaalselt põhjakäinud kodutu alkohooliku stereotüüp, kellele on kõnekeeles leitud aegade jooksul ohtralt halvustavaid nimetusi, alates sopajoodikust ja lõpetades parmuga. Nõukogude ajal levis sõna bomž, mis tulenes venekeelsest juriidilisest terminist bez opredeljonnogo mesta žitelstva – "ilma kindla elukohata". Leidub inimesi, kes ka selle stereotüübiga teadlikult samastuvad, kuna see pakub kerget väljapääsu: kui kõik on niikuinii läbi, milleks siis pingutada probleemide lahendamisega, mis niikuinii ei õnnestu?
