Tema esialgne eesmärk oli tuvastada õpilasi, kes vajavad abi kooli õppekava omandamisel. Koos oma töökaaslase Théodore Simoniga avaldas Binet intelligentsusskaala parandusi aastatel 1908–1911. Viimane ilmus vahetult enne tema surma.
Elulugu
Lapsepõlv ja noorus
Binet sündis Nice'is, mis toona oli osa Sardiinia kuningriigist. Ta oli arstist vanemate ainus laps. Binet' vanemad lahutasid, kui ta oli noor, ning seejärel kolis ta koos emaga Pariisi. Ta astus õigusteaduskooli, kus omandas kraadi 1878. aastal. Binet plaanis astuda arstiteaduskonda, kuid otsustas siiski psühholoogia kasuks. Lugedes Ilona Gheorghieshi, Symeon Vouterose ja John Stuart Milli raamatuid, sai Binet'st iseõppinud psühholoog. Introvertse ja üksiku inimesena sobis see talle.
Haridus ja karjääri algus
Binet õppis Pariisis õigusteadust ning omandas kraadi 1878. aastal. Ta õppis ka loodusteadusi Sorbonne'is. Tema esimene töökoht oli uurijana neuroloogiakliinikus Salpêtrière haiglas aastatel 1883–1889. Pärast õigusteaduses kraadi saamist aastal 1878 asus Binet õppima loodusteadusi Sorbonne'is. Kuna ta ei olnud huvitatud formaalsest haridusest, hakkas ta end ise harima, lugedes psühholoogiatekste Pariisi rahvusraamatukogus. Peagi hakkasid teda huvitama John Stuart Milli ideed; Mill uskus, et intelligentsuse operatsioonid on seletatavad assotsiatsiooni seaduste abil. Ehkki Binet mõistis hiljem Milli teooria puudujääke, jäid tema ideed Binet' tööd mõjutama.
1883. aastal tutvus Binet Charles Féréga, kes tutvustas talle La Salpêtrière' haigla juhatajat Jean-Martin Charcot'd. Charcot'st sai Binet' mentor ja seejärel asus Binet tööle neuroloogialaboris. Binet' ametiajal eksperimenteeris Charcot hüpnotismiga. Binet oli tugevalt mõjutatud selle auväärt mehe tegevusest ja avaldas neli artiklit tema tööst sel alal. Paraku ei pidanud Charcot' järeldused vastu erialasele kriitikale ja Binet pidi avalikult tunnistama, et ta oli eksinud, toetades oma õpetajat. Sellegipoolest oli Binet oma nime rahvusvaheliselt selles valdkonnas kinnitanud.
Pärast hüpnoosiga seotuse tõttu professionaalidelt heakskiidu saamise ebaõnnestumist pöördus Binet uurima inimese arengut. Selleks andis tõuke Binet' kahe tütre, Marguerite'i ja Armande'i, sünd. Binet nimetas tütar Armande'i subjektivistiks ja Marguerite'i objektivistiks ning võttis kasutusele mõisted "introspektsioon" ja "eksterospektsioon". 21 aasta jooksul avaldas Binet rohkem kui 200 raamatut, artiklit ja ülevaadet eksperimentaal-, arengu-, hariduse-, sotsiaal- ja eristava psühholoogia valdkonnas (Siegler, 1992). Bergini ja Cizeki (2001) arvates võis Binet' töö mõjutada Jean Piaget'd, kes hiljem töötas Binet' töökaaslase Théodore Simoniga 1920. aastal. Binet' uurimistöö tütardega aitas tal välja töötada intelligentsuse ideed, eriti tähelepanu ulatuse ja mõjutatavuse olulisuse osas intellektuaalses arengus.
Hoolimata laialdastest uurimisteemadest ja artiklitest on Binet tänapäeval tuntud oma panusega intelligentsuse uurimisel. Wolf (1973) postuleeris, et see tulenes Binet' mitteseotusest suure ülikooliga. Kuna Binet ei olnud seotud ühegi formaalse uurimistööga, ei olnud tal professuuri üheski mainekas asutuses, kus tema uurimistöö edenemise eest oleksid hoolitsenud fondid ja üliõpilased (Siegler, 1992). Tema progressviisemad ideed ei omanud nii praktilist kasutusvõimalust nagu intelligentsusskaala pakkus.
1890. aastal Binet taandus ametist La Salpêtrière' haiglas. Seejärel töötas Binet Sorbonne'i eksperimentaalpsühholoogia laboris aastatel 1891–1894 ning alates 1894. aastast kuni surmani (1911) töötas ta seal juhatajana. Seal töötades kohtus Binet ka Théodore Simoniga, kes asus Binet' juhendamisel doktoritööd kirjutama. See oli nende pika ja viljaka koostöö alguseks. Sel ajal asutasid Binet ja Simon koos prantsuse psühholoogiaajakirja L'Annee psychologique.
Hilisem karjäär ja Binet'-Simoni test
1899. aastal astus Binet Laste Psühholoogilise Uurimise Vabasse Ühingusse. Prantsuse haridussüsteem muutus oluliselt 19. sajandi jooksul seadusmuudatuste tõttu, mis kohustas 6–14-aastasi lapsi koolis käima. Binet' ühing lootis uurida lapsi teaduslikul viisil. Aktiivse liikmena määrati Binet koos mitme kaaslasega vaimupuudega laste komisjoni, mille peamiseks küsimuseks oli, kuidas eristada lapsi, kellel võib esineda õppimishäireid, mis võiksid paigutada nad erivajaduste klassi. 1903. aastal avaldas Binet raamatu "L'Etude experimentale de l'intelligence" ('Eksperimentaalsed intelligentsusuuringud').
Pärast raamatu ilmumist algas uute testide väljatöötamine Théodore Simoni kaasabil. See põhines nende aastatepikkusel laste vaatlemisel nende loomulikus keskkonnas. Seejärel testisid Binet ja Simon testi viiekümnel lapsel – kümnel lapsel iga vanuserühma kohta. Lapsed valisid välja kooliõpetajad selle põhjal, keda nad arvasid sooritavat alla keskmise. Selle normaalse funktsioneerimise skaala eesmärgiks oli võrrelda laste vaimseid võimeid eakaaslaste suhtes. 1905. aastal tutvustati uut intelligentsuse mõõtmise testi – Binet'-Simoni testi. 1908. aastal avaldati skaala ümbertöötatud versioon.
Skaala koosnes kolmekümnest kasvava raskusastmega ülesandest. Kergemad neist olid kõigile jõukohased, nendega tehti kindlaks näiteks seda, kas laps suutis jälgida valgusvoogu või vastata eksamineerija jutule. Veidi raskemad ülesanded olid näiteks kehaosade nimetamine, lihtsate lausete kordamine ja lihtsamate sõnade defineerimine. Raskemates ülesannetes tuli nimetada kahe eseme või sõna erinevusi, reprodutseerida joonistusi. Veelgi raskemad ülesanded nõudsid seitsme juhusliku numbrijada kordamist ja stsenaariumide hindamist.
Binet'-Simoni skaala skoor väljendas lapse vaimset vanust. Näiteks kuueaastane laps, kes täitis ülesandeid, mida tavaliselt täidavad kuueaastased, kuid mitte enam, omab vaimset vanust, mis on võrdne tema kronoloogilise vanusega.
Binet ise rõhutas skaala mitmeid puudusi, näiteks asjaolu, et intelligentsus on väga mitmekülgne ja selle kvantitatiivsest uurimisest ei piisa. Samuti tõdes ta, et intellektuaalne areng toimub erineva kiirusega ja on lisaks pärilikkusele mõjutatud ka keskkonnast.
Samal ajal kui Binet töötas oma skaalat välja, oli USA silmitsi küsimusega, kuidas vastata mitmekülgse populatsiooni vajadustele samal ajal arvestades ühiskonna nõudmistega.
1908. aastal nägi Henry H. Goddard, eugeenika edasiviija, vaimse võimekuse testimise kasutust valge rassi üleoleku tõendamisel. Goddard tõi Binet'-Simoni skaala Ameerika Ühendriikidesse ja tõlkis selle inglise keelde. Lewis Terman seejärel standardiseeris Binet'-Simoni skaala suurel Ameerika valimil. Uus Stanfordi-Binet' skaala polnud enam ainult laste hariduse propageerimiseks, vaid vähendamaks ebaotstarbekaid otsuseid, kuritegevust ja tööstuslikku ebatõhusust (Terman, Lyman, Ordahl, Ordahl, Galbreath & Talbert, 1916).
Kuna Binet ise oli mõnevõrra eraklik, ei reisinud väljaspool Prantsusmaad ega osalenud erialastes organisatsioonides, siis ta ei võtnud oma loodud skaalat puudutavates küsimustes sõna. Lisaks, skaalat ei adapteeritudki tema eluajal Prantsusmaal. Kui ta sai aga oma loodud instrumendi kasutusest USA-s teadlikuks, väljendas ta oma pahameelt intelligentsuse kui tervikliku konstruktina käsitlemise osas (White, 2000).
Binet avaldas kolmanda Binet'-Simoni skaala versiooni vahetult enne oma surma 1911. aastal. Binet'-Simoni skaala oli väga populaarne kogu maailmas, peamiselt selle suhteliselt lihtsa kasutatavuse tõttu.
Kirjandus
Avanzini, Guy (1999), Alfred Binet (prantsuse), Presses universitaires de France, ISBN2-13-049816-7
Foschi, Renato; Cicciola, Elisabetta (2006), "Politics and naturalism in the 20th century psychology of Alfred Binet.", History of psychology (avaldatud november 2006), kd 9, nr 4, lk 267–89, DOI:10.1037/1093-4510.9.4.267, PMID17333631
Klein, Alexandre (2011) Correspondance d'Alfred Binet, Volume 2 – L'émergence de la psychologie scientifique (1884–1911). Nancy : Presses Universitaires de Nancy. http://www.lcdpu.fr/livre/?GCOI=27000100152160
Klein, Alexandre (2011) "Les apports de la correspondance d'Alfred Binet à l'histoire de la psychologie", Recherches & éducations, Hors-série Centenaire Binet, 53–75. http://rechercheseducations.revues.org/index803.html
Klein, Alexandre (2008) "Les écritures du moi en histoire des sciences : les apports de la correspondance d'Alfred Binet", Jahrbuch für Europäische Wissenschaftskultur (Yearbook for European Culture of Science), Bd. 4 (2008), p. 101–115.
Staum, Martin S (2007), "Ribot, Binet, and the emergence from the anthropological shadow.", Journal of the history of the behavioral sciences, kd 43, nr 1, lk 1–18, DOI:10.1002/jhbs.20206, PMID17205542
Faber, Diana (2003), "Archival note: an inquiry into the relationship between Alfred Binet and Cyril Burt.", Journal of the history of the behavioral sciences, kd 39, nr 3, lk 289–97, DOI:10.1002/jhbs.10111, PMID12891695
Nicolas, Serge; Ferrand, Ludovic (2002), "Alfred Binet and higher education.", History of psychology (avaldatud august 2002), kd 5, nr 3, lk 264–83, DOI:10.1037/1093-4510.5.3.264, PMID12269336
Binet, A; Simon, T (1997), "An investigation concerning the value of the oral method. 1909.", American annals of the deaf (avaldatud juuli 1997), kd 142, nr 3, lk 35–45, PMID9222149
Martin, O (1997), "[Psychological measurement from Binet to Thurstone, (1900–1930)]", Revue de synthèse / Centre international de synthèse, nr 4, lk 457–93, PMID11625304
Huertas, R; del Cura, M (1996), "Not Available", Asclepio; archivo iberoamericano de historia de la medicina y antropología médica, kd 48, nr 2, lk 115–27, PMID11636466
Shephard, A H (1989), "Contributions to the history of psychology: LVII. Terman-Binet communication.", Perceptual and motor skills (avaldatud juuni 1989), kd 68, nr 3 Pt 1, lk 936–8, DOI:10.2466/pms.1989.68.3.936, PMID2664700
Wolf, T. H. (1969), "The emergence of Binet's conceptions and measurement of intelligence: a case history of the creative process. Part II", Journal of the history of the behavioral sciences (avaldatud juuli 1969), kd 5, nr 3, lk 207–37, DOI:10.1002/1520-6696(196907)5:3<207::AID-JHBS2300050302>3.0.CO;2-G, PMID11610158
