Alessandro Grandi (1586 – 1630. aasta teine pool) oli Põhja-Itaaliast pärit varase barokiajastu helilooja, kes kirjutas uues concertato stiilis. Ta oli üks oma aja kõige leidlikumaid, mõjukamaid ja populaarsemaid heliloojaid, jäädes selle poolest Põhja-Itaalias ilmselt alla vaid Claudio Monteverdile.
Elukäik
Tõenäoliselt sündis Grandi Ferraras ning elas seal ka noorpõlves, õppides tõenäoliselt lähedalasuvas Veneetsias koos Giovanni Gabrieliga. Ta töötas mitmes Ferrara katedraalis ja akadeemias kapellmeistrina (maestro di cappella).
1617. aastal sai ta töökoha Veneetsia San Marco basiilikas; sel ajal oli sealseks koormeistriks just Monteverdi. Viimaks sai Grandist Monteverdi assistent ning näib, et just siis hakkas ta suuremat huvi tundma mõnede väiksemates vormides muusikateoste loomise vastu, mida Monteverdi oma loomingus eiras.
1627. aastal läks ta Bergamosse tõenäoliselt seetõttu, et seal avanes tal võimalus kapellmeistrina kogu muusikaline programm ise otsast peale üles ehitada. Tõenäoliselt kohtus ta ka helilooja Heinrich Schütziga viimase teisel Itaalia-reisil. Grandi suri 1630. aastal linna haaranud muhkkatkupuhangu ajal, olles Bergamos töötanud vaid kolm aastat.
Looming
Suurema osa tema teostest moodustavad instrumentaalsaatega vokaalpalad. Stiililiselt sarnanes tema varasem looming Giovanni Gabrieli omaga: muusikas vahelduvad lühikesed väga kontrastsed rütmi ja struktuuri käigud; ent reeglina kirjutas ta väiksematele kollektiividele. Suurem osa tema varasematest heliteostest on concertato-stiilis motetid: mõned neist on duod/duetid ja triod, mis oli motettide kirjutamisel uuenduslik, kuna tavaliselt esitasid neid suuremad grupid.
Grandi oli üks väheseid heliloojaid, kes jätkas kohe pärast selle meetodi kasutuselevõttu keeruka vokaalse polüfoonia kirjutamist üle basso continuo (akorditähistuse, kus bassinoodi alla märgitakse numbritega akordi teised astmed, mitte ei kirjutata tervet akordi välja); enamik teisi heliloojaid, kes 17. sajandi esimestel kümnenditel continuo 't kasutasid, kirjutas kas päris ühehäälseid palu või eelistas pigem homofoonilisema ülesehitusega teoseid.
Mõnes oma teoses eksperimenteeris Grandi äärmise emotsionaalsusega, kasutades kromatismi, eellööke ja afektatsioone. Kuigi harmooniate kasutamisel ei olnud ta nii julge kui Carlo Gesualdo, oli ta osa üldisemast traditsioonist ja seega olid tema teosed peaaegu sama mõjukad kui Monteverdi omad. Grandi uuendas lakkamatult, kirjutades monoodiaid viiulitele ning koostades ka osadest koosnevaid korduvaid partiisid muusikainstrumentidele: idee, mis arenes välja barokkmuusikas kasutatavaks ritornello vormiks. Grandi muusikas on näha ühenduskohta barokkmuusikaga alanud concertato stiili ja Johann Sebastian Bachi teostes kulmineerunud kantaatide vormi vahel.
Grandi oli üks oma aja populaarsemaid heliloojaid. Tema muusikateoseid avaldati innukalt kogu Itaalias, Saksamaal ja Madalmaades ning see jätkus ka pikka aega pärast tema surma. Ta kirjutas motette, kirikulaulude seadeid, madrigale ning ka teatud vormis varasemaid heliteoseid, mida võib kantaatideks kutsuda.
Viited
- Manfred Bukofzer. "Music in the Baroque Era". New York, W.W. Norton & Co., 1947. ISBN 0-393-09745-5.
- Artiklid "Alessandro Grandi" ja "Monody" väljaandes "The New Grove Dictionary of Music and Musicians", toim. Stanley Sadie. 20 vol. London, Macmillan Publishers Ltd., 1980. ISBN 1-56159-174-2.
Välislingid
