Aleksei Bobrinski (1826−1894)

Krahv Aleksei Bobrinski

Krahv Aleksei Pavlovitš Bobrinski (vene keeles Алексей Павлович Бобринский) (19. veebruar (vkj) 1826 Pavlovsk, Peterburi kubermang – 7. november (vkj) 1894 Cannes, Prantsusmaa) oli Venemaa riigimees ja suhkrutööstur. Kindralleitnant (1872). Riiginõukogu liige (1871–1874). Ta võttis osa keiser Aleksander II reformidest.

Elulugu

Päritolu ja haridustee

Põlvnes nimekast aadlisuguvõsast. Tema isa oli noorelt surnud kaardiväerittmeister Pavel Aleksejevitš Bobrinski (1801−1830), ema Julia Stanislavovna Junoša-Belinskaja (1804−1899). Tema isa oli keisrinna Katariina II ja vürst Grigori Orlovi vallaslapse krahv Aleksei Bobrinski poeg. Hariduse omandas Aleksei Keiserlikus Aleksandri Lütseumis, mille lõpetas 1844. aastal.

Bobrinskite Bogoroditski mõis oli suur 18 000-tiinune mõis

Teenistuskäik kuni Krimmi sõjani

Pärast õpingute lõppu astus ta 1844. aastal Venemaa riigiteenistusse. Teenis Venemaa välisministeeriumis ja sai kubermangusekretäri teenistusastme. 1846. aastal läks ta aga varakult erru. Järgnevalt majandas ta oma Tuula kubermangus asunud Bogoroditski mõisa. 1849. aastal valiti ta Bogoroditski maakonna aadlimarssaliks. 1851. aastal sai temast ühtlasi Bogoroditski maakonnakooli aukuraator. 1852. aastal valiti ta uuesti maakonna aadlimarssaliks. 1854. aastal anti talle kolleegiumiassessori teenistusaste.

Sõjaväeteenistuses

1855. aastal astus ta sõjaväeteenistusse ja sai staabikapteni auastme. Teenis Keiserliku perekonna Kütipolgus, kus nimetati roodukomandöriks. Osales aastatel 1855−1856 oma väeosaga Krimmi sõjas. 1856. aastal võttis ta osa keiser Aleksander II kroonimisest Moskvas. Samal aastal viidi ta üle Keiserliku perekonna kaardiväe kütipolku, kus sai roodukomandöriks. Kaks aastat hiljem nimetati keisri tiibadjutandiks. Aastatel 1858−1868 teenis Venemaa siseministeeriumis. Alates 1861. aastast oli ta ühtlasi Bogoroditski maakonna rahukohtunik.

Teenistus teedeministeeriumis

1869. aastal nimetati ta Venemaa teedeministeeriumi ministri nõukogu liikmeks. Kaks aastat hiljem sai temast ministri abi ehk aseminister; ministriks oli tollal tema sugulane krahv Vladimir Bobrinski. Seejärel oli ligi kolm kuud ajutine ministeeriumi juht. 1871. aasta septembri nimetati ministeeriumi direktoriks ja Riiginõukogu liikmeks.

Venemaa teedeminister

1872. aasta 16. aprillil anti talle kindralleitnandi auaste ja ta nimetati teedeministriks. Ministrina pooldas ta riigiraudteede ehitamist ja raudteevõrgu laiendamist. Tema ametiaja lõpuks oli Venemaa raudteede kogupikkus rohkem kui 21 000 versta. Läks erru 1874. aasta 10. juulil.

Viimased eluaastad ja surm

Pärast riigiteenistusest lahkumist elas oma Bogoroditski mõisas. Ta suri Prantsusmaal Cannes'is ja on maetud sealsele kalmistule.

Suhkrutööstur

1848. aastal lasi ta oma Bogoroditski mõisa rajada suhkrutehase, mis töötas kuni 1922. aastani.

Auastmed

Tsiviilauastmed

Aasta	Kuupäev	Auaste
1844	4. juuli	kubermangusekretär
1854	8. oktoober	kolleegiumiassessor

Sõjaväelised auastmed

Aasta	Kuupäev		Auaste
1855	13. aprill		staabikapten
1856	29. august		kapten
1857	30. august		alampolkovnik
1861	30. august		polkovnik
1868	30. august		kindralmajor
1872	16. aprill		kindralleitnant

Autasud

Venemaa autasud

• Püha Vladimiri ordeni IV klass (17. aprill 1859)
• Püha Stanislavi ordeni II klass koos keisrikrooniga (30. august 1865)
• Püha Vladimiri ordeni III klass (16. aprill 1867)
• Püha Anna ordeni I klass koos keisrikrooniga (30. august 1873)

Välismaa autasud

• Rootsi Mõõga ordeni komandöririst (15. juuli 1859)
• Oldenburgi Hertsog Peter Friedrich Ludwigi Koja- ja Teeneteordeni I klassi komandöririst (1863)
• Pärsia Lõvi ja Päikese ordeni I klass (1873)

Vaata ka

• Bobrinski

Kirjandus

• Высшие чины Российской Империи (22.10.1721-2.03.1917). Биографический словарь. Том II. Москва: 2017. Lk 167 [1].
• Шилов, Денис Николаевич. Государственные деятели Российской империи. Главы высших и центральных учреждений, 1802-1917. Биобиблиографический справочнк. С.-Петербург: 2002. Lk 88-90.