| Aleksander Siivas |
|---|
| Sünniaeg |
3. juuli 1922
Tartu |
|---|
| Surmaaeg |
31. detsember 1967 (45-aastaselt)
Tartu |
|---|
Aleksander Siivas (3. juuli 1922 Tartu – 31. detsember 1967 Tartu) oli eesti ajakirjanik ja kirjanik.
Aleksander Siivas sündis Tartus töölisperekonnas. 1935. aastal lõpetas ta Tartu 2. algkooli, töötas 1936–1940 maalrina, ajalehemüüjana ja muudel juhutöödel, õppides samal ajal Tartu õhtugümnaasiumis.
Alates 1940. aasta suvest tegutses Tartumaa ELKNÜ Tartumaa komitee sekretärina, 1941. aasta algul töötas ajalehe Noorte Hääle korrespondendina. Võttis Teisest maailmasõjast osa Eesti laskurkorpuse suurtükiväelasena, sai 1944. aastal Narva all raskelt haavata.
Oli Noorte Hääle töölisnoorte osakonna juhataja 1945 ja ELKNÜ Tartumaa komitee esimene sekretär 1945–1946. Aastatel 1946–1953 töötas ta peamiselt ajalehtede Edasi, Uus Tee ja Traktoristi Hääl toimetuses. Alates 1953. aasta juunist oli kutseline kirjanik, võttis osa Tartu Noorte Autorite Koondise tegevusest. Oli NLKP liige 1945–1963.
Kandis 1965–1967 vanglakaristust alkoholismist tingitud kuriteo eest.[1]
Looming
- "Kapteni suur võitlus" (noorsoojutustus), Eesti Riiklik Kirjastus 1955
- "Lõpuni kindel. Jooni Hans Heidemanni elust dokumentide alusel", Loomingu raamatukogu 1957
- "Valguse varjud" (novellid), Eesti Riiklik Kirjastus 1959
- "Rikutud marmor" (novelle ja jutustusi), Eesti Riiklik Kirjastus 1963
- "Karjapoisi armastus"
- "Isa"
- "Seaduse nimel"
- "Jäljed kastesel rohul"
- "Kes on pimedad?"
- "Rikutud marmor"
- "Kohtumine"
- "Ja kaotatud ei olegi"
- "Ühel lõunatunnil"
- "Medali kahest poolest"
- "Kivid koldes" (romaan), Eesti Riiklik Kirjastus 1964
Viited
- ↑ Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, 1995, lk. 531
Välislingid
