PROFILBARU.COM

Aleksander Peepre (aastani 1937 Aleksander Peekaln, Kanadas ka Alex Peepre või Sass Peepre; 12. märts 1915 Tallinn – 3. jaanuar 1976 Guelph, Ontario, Kanada) oli eesti suusataja (kahevõistleja, suusahüppaja, mäesuusataja) ja treener, hiljem väliseesti spordipedagoog.

Noorena oli ta skaut. 1927. aastal pälvis ta Eesti Skautide Maleva peavanemalt eeskujuliku hundipoja märgi.^[1] 1932. aastal sai ta eeskujuliku skaudi rinnamärgi, lõpetas skaudijuhtide kursuse ja oli Tallinna Skautide Maleva juhtide kogu liige.

1933 märtsist 1935 maini oli ta Kaitseliidu Tallinna maleva Põhja malevkonna VI pataljoni 1. kompanii liige, 1936 oktoobrist Kaitseliidu Tallinna Maleva Kalevi malevkonna liige.

1938–1939 osales ta kahel korral Soome Talvespordiliidu korraldatud suusainstruktorite kursustel Vierumäe spordikoolis.^[2]

Eesti meistrivõistlustel kahevõistluses võitis ta aastatel 1937, 1940 ja 1941 kulla ning 1938. aastal hõbeda. Eesti meistriks tuli ta ka 1943. aastal kombineeritud kahevõistluses (slaalom + 10 km). Eesti meistrivõistlustel suusahüpetes võitis ta aastatel 1940 ja 1941 hõbeda ning aastatel 1936 ja 1937 pronksi. 1938. aastal osales ta Lahtis suusatamise MMil kahevõistluses ja 18 km murdmaasuusatamises.^[3]^[4]

Aastatel 1938–1940 oli ta Eesti Spordi Keskliidu suusatamisõpetaja, 1939. aastast ka Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse instituudi suusatamisõpetaja. 1939. aastal juhendas ta Otepää Apteekrimäe suusahüppemäe ehitust enda koostatud hüppemäe profiili kavandi põhjal.^[2]

1941. aasta märtsis osales ta NSV Liidu suusatamise meistrivõistlustel Kavgolovos ja saavutas seal slaalomis 8. koha ja kahevõistluses 17. koha.^[5]

Aastatel 1941–1943 oli ta Saksa sõjaväelaste suusainstruktor.^[3] 1943. aasta mais põgenes Soome, viibis rindel Rajajoel 47. jalaväerügemendi koosseisus, hiljem väljaõppel ja tõrjelahingutes Karjala kannasel 200. jalaväerügemendi koosseisus. 1944 juulis autasustati teda Soome 2. klassi Vabadusmedaliga, 1944 augustis 1. klassi Vabadusmedaliga.^[6]

1944 septembris siirdus Rootsi, sealt läks 1950. aastal edasi Kanadasse Ontario provintsi ja töötas Guelphi Ülikooli kehalise kasvatuse professorina.^[6]

1960.–1970. aastatel korraldas ta Ontarios mitmeid orienteerumisvõistlusi, olles üks orienteerumisspordi rajajaid Kanadas. Sidemete kaudu USA mereväelastega aitas ta kaasa ka orienteerumisspordi jõudmisele USAsse.^[7]^[8]

Ta oli Kanada Eestlaste Kultuurifondi liige ja Soomepoiste Klubi Torontos liige.^[6]^[9]

Aastatel 1974–1976 oli ta Kanada Orienteerumisliidu president.^[10]

Tema auks korraldatakse tänini Kanada orienteerumise noortekoondise treeninglaagreid Sass Peepre Junior Training Camp ja toimib noorte veebipõhine orienteerumisõppe programm SPOTT: Sass Peepre Orienteering Training for Teens.^[11]^[12]