Aleksander Loit (5. augustini 1936 Aleksander Sitan[1]; 11. juuni 1925 Pärnu – 16. jaanuar 2021 Uppsala) oli eesti päritolu Rootsi ajaloolane.[2]
Loit sündis sõjaväeametnik Heinrich Siitani[3] (alates 1936. aastast Hendrik Loit) peres. 1944. aasta märtsis lõpetas ta Tallinna 2. Gümnaasiumi.
Aastatel 1943–1944 kuulus ta Saksa lennuväe õhuvaatlejate üksusse. Aastal 1944 põgenes ta paadiga Rootsi, randudes 25. septembril Ojamaal.
1945. aastal asus ta õppima Uppsala Ülikoolis, mille ta lõpetas 1950. aastal ajaloolasena. 1955. aastal sai ta litsentsiaadikraadi ning asus seejärel tööle ülikooli õppejõuna, tema õpilaste hulka kuulus ka tulevane kuningas Carl XVI Gustaf. 1975. aastal sai Loit doktorikraadi, tema väitekirja teemaks oli "Võitlus feodaalrendi ümber. Reduktsioon ja domeenipoliitika Eestimaal 1655–1710". Tööd hinnati Uppsala Ülikooli auhinnaga Gejierska priset ning ta sai dotsendiks, 1981. aastal professoriks, tegutses järgnevalt Stockholmi ülikooli professorina.
Samal aastal sai temast ka Balti uurimiskeskuse juhataja, kellena ta asus toimetama teadusväljaannete sarja "Studia Baltica Stockholmiensia" (selle 26 köidet ilmusid 1985–2006, Loit toimetas neist pooled). Loit edendas juba varasemast ajast, Balti Instituudi juhatuse liikmena (1970–1996) sidemeid Eesti, Läti ja Leedu ajaloolastega. 1980. aastatest kuni pensionile siirdumiseni 1993. aastal korraldas Loit mitmeid teaduskonverentse, kuhu kutsuti esinema ka Baltikumi teadlasi.
Loit tegeles peamiselt 17. sajandi Eesti ja Rootsi ajaloo uurimisega. Samas uuris ta ka 20. sajandi alguse Eesti ja Rootsi vahelisi suhteid, aga ka Baltisaksa rüütelkondade tegevust Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamisel.
Loit oli tegev nii väliseesti kui ka Eesti ajaloo- ja teadusorganisatsioonides.
Teoseid
Tunnustus
Viited
Kirjandus
Välislingid
