1. märtsil 1921 sai Albert Pulleritsust Eesti Vabariigi Statistika Keskbüroo juhataja kohusetäitja, alates 25. augustist juhataja. 7. septembril 1927 nimetati juhataja ümber Riigi Statistika Keskbüroo direktoriks.
A. Pulleritsu juhtimisel koondati seni eri asutuste tehtud statistika ühe riikliku statistikaasutuse alla, kes hakkas seda kas ise koostama või – riigi seisukohalt vähem tähtsate andmete korral – valvas teistes asutustes tehtavate statistikatööde järele.
1922. aastal alustas A. Pulleritsu algatusel ilmumist kuukiri Eesti Statistika. 1939. aastani avaldati 10–12 numbrit aastas (1926. aastal erandina 16 numbrit), 1940. aastal 6, 1942. aastal 10 ja 1943. aastal 5 numbrit. Uuesti ilmus kuukiri alles aastatel 1992–2008 (2009 muudeti see kvartalikirjaks). 1925 ja 1928 ilmus ka kolm statistilist albumit. Algul kirjutas A. Pullerits ka ise artikleid, hiljem piirdus ta Eestit tutvustavate raamatute toimetamise ja korraldustööga.
A. Pullerits inspireeris ka Konjunktuuriinstituudi loomist. 1930 kinnitati ta Põllumajandusliku Konjunktuurbüroo juhatuse esimeheks. 1930–1934 oli A. Pullerits konjunktuurbüroo sariväljaande Põllumajandusturg vastutav toimetaja. 30. mail 1934 määrati ta Konjunktuurinstituudi direktoriks[2].
14. augustil 1932 kaotas Albert Pullerits jahiõnnetusel parema käe [3].
1944 põgenes A. Pullerits koos abikaasaga Saksamaale, kus juba elas nende tütar oma perega. Aastail 1956–1958 oli ta Eesti Ühiskonna Saksa Liiduvabariigis esimees[4]. Tema naine kolis koos tütre perega USA-sse, Albert Pullerits ise jäi aga Saksamaale, kus suri 1967. aastal. Ta on maetud Sennestadti sõjapõgenike kalmistule, täpne hauakoht on teadmata.
