Akordion on käeshoitav lestkeeltegapill, kus heli tekitavad häälestatud teraslehekesed, mis võnguvad, kui lõõtsad suruvad õhu nende vahelt läbi. Paremal pool lõõtsa on klaviatuur või nupuread meloodia mängimiseks, vasakul pool nupuread bassinootide ja -akordide mängimiseks. Akordionimängijat nimetatakse akordionistiks.
Tänapäevase 120 bassiga pilli Stradella töötas esimesena välja itaallaneMariano Dallape1876. aastal. Sellel on kaks rida bassinuppe ja neli rida akordinuppe.
meloodia- ehk valikbassidega akordion (vasakpoolsele klahvistikule on lisatud ümberlülitamise võimalus – ka vasakus käes on kromaatiline heliredel, mis võimaldab mängida ühehäälset meloodiat)
bassakordion (bassinoodid paremas käes, vasaku käe nupustik puudub)
Nuppakordioni hääleulatus on suurem kui klahvidega akordionil, sest nupud on klahvidega võrreldes palju väiksemad. Enamik uuemast akordionimuusikast ongi kirjutatud nuppudega akordionile ja klahvidega akordionil on paljusid neist teostest raske või isegi võimatu mängida[1].
Registrid
Akordionil on klaviatuuriregistrid ja bassiregistrid. Registrite arv oleneb pilli suurusest, need muudavad pilli tämbrit. Professionaalsete akordionistide pillidel on vähemalt üks register tavaliselt dubleeritud ning asub lisaks teiste registrite kõrval reas olemisele ka kas pilli peal (lülitatakse lõuaga) või piki klaviatuuri serva (lülitatakse peoga). Need asukohad võimaldavad kiiret registrivahetust.
Akordion erinevates muusikažanrites
Akordionit kasutatakse väga erinevates muusikažanrites: rahvamuusikas, klassikalises muusikas, popmuusikas (sh ka sellistes tänapäevastes popmuusikastiilides nagu rock ja pop-rock) jne.
Pilli populaarsus levis pärast leiutamist kiiresti, sageli seostati seda pilli tavainimestega ja akordion levis koos eurooplastega, kes üle maailma laiali emigreerusid.
Popmuusikasse ilmus akordion aastatel 1900–1960. Seda aega nimetatakse sageli "akordioni kuldajaks". Sel ajal olid eriti tuntud kolm mängijat: Pietro Frosini ning vennad krahvGuido Deiro ja Pietro Deiro.
Klassikalise muusika heliloojad on hakanud üha rohkem akordionile muusikat kirjutama. Esimene teadaolev kontsertteos on "Thême varié très brillant pour accordéon methode Reisner", mille kirjutas 1836. aastal Louise Reisner Pariisist. Diatoonilisele nuppakordionile on teoseid kirjutanud muuhulgas Pjotr Tšaikovski, Umberto Giordano ja Charles Ives. Esimesena kirjutas teose kromaatilisele akordionile Paul Hindemith.[2]
Akordionimäng Eestis
Eestis muutus akordion rahvalikuks pilliks 1920. aastatel, kui meremeeste vahendusel jõudsid Eestisse esimesed pillid Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja sai eriti populaarseks enne II maailmasõda. Eestis nagu ka teistes Baltimaades mängitakse enamasti klahvidega akordionit.
Eestis klassikalisi akordione ei valmistata (samas pillimeistrid valmistasid lõõtspille). Parema puudumisel mängiti Saksa DV-s toodetud vanade Weltmeisteritega[3].
Esimesed akordionistid õppisid pilli mängima ise õppides. Vastavad koolid ja kogenud pillimehed puudusid[4]. Pärast Teist maailmasõda avati akordioniõpetus muusikaõppeasutustes, (laste-)muusikakoolides. Kõrgharidusena hakati Eestis akordionit õpetama 2002. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Tartu Ülikoolis alates 2005. aastast, kui lisati koolimuusika õppekavale instrumendiõpetuse suuna moodul. Alates 2007/2008. õppeaastast on see õppekava üle viidud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse.
