Padriku looming 1970. aastatel oli väga rikas. Üheks tema silmapaistvaks maa-arhitektuuri objektiks on Raikküla kolhoosi keskusehoone (1981). Postmodernistlik hoone on meisterlikult seotud lähedal asuva mõisaansambliga. Kogu hoone ulatuses leidub klassikalisele arhitektuurile viitavaid detaile – sambaid, pilastreid ja frontoone, samas jälgib hoone tüüpelamute arhitektuuri. [2]
Samal aastal võttis Padrik koos Künnapuga osa Tallinna 2. keskkooli juurdeehituse võistlusest. Postmodernistlik hoone mehise atlandiga katusenurka hoidmas tõi autoritele esimese koha. 1990. aastatel aga leiti, et hoone kasutab liigselt ressursse; õuekülje klaaslifti idee ei leidnud muinsuskaitselt toetust ning hoone jäi ehitamata.
Ka 1979. aasta Lembitu moemaja arhitektuurikonkursi võiduprojekt jäi ehitamata. Hoone lõigatud nurgal oleks asetsenud hiiglaslik reklaam, mis oli nõukogude inimese jaoks midagi väga ilusat ning sümboliseeris Lääne ühiskonna õnnelikku elu.[2]
1982. aastal vaadati Eestist väljapoole ning esimene peaproov rahvusvahelistel konkurssidel tehti Parc de la Villette'i võistlusega Pariisis.[4]
Esimese rahvusvahelise tunnustuse tõi Padrikule, Künnapule ja Lennart Merile 1984. aasta Arktika Keskuse arhitektuurivõistluse eriauhind Soomes.[5] Ehitise põhimahtu läbistas sümboolne Põhjanaelale suunatud viltune klaastorn. Mütoloogiline kontseptsioon saami ornamentidega oli seotud kaasaegseks vormilahenduseks. See avaldati Soome arhitektuuriajakirjas Arhitehti ja Briti Architectural Review kaanel ning jõudis lõpuks ka New Yorki prestiižikale näitusele “Modern Redux”.[6]
Koos Andres Siimuga sai ta teise koha 1988. aastal Los Angeleses West Coast Gateway konkursil, kus võisteldi maailma arhitektuuri suurnimedega.[7] Lähteülesandeks oli luua Los Angelese kiirtee kohale hiigelsuur kultuurikeskus. [8]Eestlaste kavandatud hoone keskmeks oli kaks hiigeltala, mille vaheline kuristik oli täidetud mitmesuguste kommunikatsioonide ning geomeetriliste vormidega, millesse olid paigutatud hoone funktsioonid.[9]
Pärast Künnapu & Padriku büroo loomist valmis 1994. aastal Metodisti kirik Tallinnas (ehitatud 2000. aastal). Multifunktsionaalse kirikuhoone ehitamine oli omas ajas märk ühiskonna suhtumise muutusest, kus liiguti äriehitistele orienteeritud kapitalismist edasi kodanikuühiskonna suhtumise poole. Skulpturaalse ja laeva meenutava hoone aktsent on koondatud sissepääsu juurde tõustes tahulise tornina kõrgusse.
1990. aastate vältel lõid nad koos Künnapuga pragmaatilise hoiakuga, kuid vaimselt mõtestatud arhitektuuri teoseid suurkontoritest eramajadeni.
2008. aastal valminud Tigutorn on selge näide arhitektide äratuntavast käekirjast, kasutades erikujuliste akende rütmi seestpoolt välja keerduval tornil. Hoone oli üks esimesi Tartu kõrgehitisi ning oma olekult eristub ehitis oma ümbrusest.
