Aeg ehk grammatiline aeg ehk tempus on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega (absoluutset aega) või mingi teise tegevusega (suhtelist aega).
Näide:
- absoluutne minevik: Eile mängisin sõpradega palli. Verbivorm mängisin väljendab seda, et mängimine toimus enne lause ütlemist, st tegevus eelneb kõnehetkele.
- suhteline olevik: Juku jooksis karjudes peitu. Verbivorm karjudes väljendab seda, et karjumine toimus samal ajal jooksmisega, kuigi mõlemad tegevused eelnevad kõnehetkele.
Absoluutset aega väljendavad peamiselt pöördsõna finiitsed vormid, kuid liitvormid võivad seotud olla ka suhtelise ajaga. Suhtelist aega väljendavad pöördsõna infiniitsed vormid juhul, kui nad on ajakategooriaga seotud.
Keerukamate ajasuhete selgitamiseks ei piisa ainult tegevushetkest ja kõnehetkest, vaid appi tuleb võtta vaatlushetk ehk aeg, millest lähtudes tegevust vaadeldakse.
Näide:
- Eile mängisin sõpradega palli. Verbivorm mängisin väljendab lisaks sellele, et tegevus eelneb kõnehetkele, ka seda, et pallimängust räägitakse kui möödunud sündmusest, millel pole kõnehetkega otsest seost.
- Olen ennegi sõpradega palli mänginud. Verbivorm olen käinud väljendab lisaks sellele, et tegevus on toimunud enne kõnehetke, ka seda, et tegevust vaadeldakse kõnehetke seisukohalt, möödunust kokkuvõtet tehes.
Ajakategooria jaguneb:
Olevik
Minevik
- Lihtminevik ehk imperfekt
- Täisminevik ehk perfekt
- Enneminevik ehk pluskvamperfekt
- Üldminevik ehk preteeritum
Vaata ka
Välislingid
Eesti keele käsiraamat
