Seoses Abhaasia vallutamisega Venemaa poolt 1864. aastal, toimusid abhaaside ülestõusud. Nende mahasurumise järel 1867. aastal toimus moslemitest abhaaside massilise väljasaatmine Osmanite riiki (umbes 20 000 inimest). Pärast Vene-Türgi sõda (1877–1878) toimus Vene võimude poolt "reeturlike abhaaside" ulatuslik küüditamiste laine, millega kaasnevalt lahkus erinevail hinnanguil Türgisse 120 000–200 000 abhaasi.[2] Peale seda elas 1886. aasta seisuga Venemaa Keisririigi andmetel Abhaasias 118 000 abhaasi.[3] Türgis arvatakse elavat praegu kuni 600 000 abhaaside järeltulijat, kes on nüüdseks üldiselt assimileerunud.[4]
Nõukogude Liidu lagunemise alguses 1989. aastal, oli abhaaside arv umbes 93 000 (18% Abhaasi ANSV elanikkonnast), samas kui grusiinidest elanike arv oli 240 000 (45%). Suur oli ka armeenlaste (15% kogu elanikkonnast) ja venelaste (14%) arv. Pärast 1992.–1993. aastal toimunud Abhaasia sõda, suurenes abhaaside arv piirkonnas teiste rahvaste väljarännete arvel ligikaudu 45%-ni elanikkonnast.[3]
Abhaasias elas abhaase rahvaloenduste andmetel 2003. aastal 94 600 ja 2011. aastal 122 175.[3]. Venemaal elas 2010. aasta rahvaloenduse andmetel 11 249 abhaasi, Gruusias 3 527 abhaasi (2008).[4] Suurim diasporaa asub praegu Türgis, kus võib abhaasia keelt kõnelevaid inimesi olla mitukümmend tuhat, väiksemad rühmad elavad Süürias (5000–10 000) ja Jordaanias.[5]
Eestis elas 1989. aasta rahvaloenduse andmetel 25 abhaasi, 2000. aasta rahvaloenduse andmetel 13 abhaasi ja 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 15 abhaasi.[6]
Religioon
Abhaasid jagunevad põhiliselt Abhaasia õigeusu kristlasteks ja sunniitlikeks moslemiteks (elavad peamiselt Türgis). Kristlus sai 6. sajandilBütsantsi keisri Justinianus I valitsemisajal abhaaside domineerivaks religiooniks ning seda järgiti ka keskajal. Osmanid tutvustasid islamit 16. sajandil ja piirkonna moslemite arv suurenes pidevalt kuni nende väljasaatmisteni 19. sajandi teises pooles.[1]. Kolm neljandikku Abhaasia abhaasidest on kristlased, veerand islamiusulised.
