Viikingiajale omapärane muinaslinnus oli rajatud 11 m kõrgusele astangulisele liivakünnisele. Linnuse siseõue mõõtmed on 60 x 77 m. Tugevamaid kindlustustöid, nagu vallide rajamised, vallikraavi kaevamised, linnuse ehitamisel tehtud ei olnud. Kuna kahel arheoloogilisel kaevamisel on leitud tugevasti põlenud, korrapäraselt reastatud palke, oli muinaslinnus nähtavasti kindlustatud vaid palktarandiga.
Arheoloogilised uuringud
Proovikaevamised mäel korraldas Tartu Ülikooli arheoloogia kabinet (Heiki Valk, Maarja Olli) 2011. aasta suvel. Ilmnes, et linnuse esimene kasutusjärk jääb eelrooma rauaaega (4.–1. sajandisse eKr). Siis on mägi olnud ümbritsetud puust kaitsetaraga. Samast ajast pärinev nõgine, põlenud kividega kultuurkihiosa seostub ilmselt mingi hoone jäänustega. Teist korda on mäel linnus olnud viikingiajal 8.–10. sajandil. Sel ajal paiknes linnamäe lõunaküljel oleval madalamal platool ka asula (kaevanud Mare Aun aastail 1972 ja 1973). 2011. aasta proovikaevamistel leiti rohkesti käsitsi tehtud savinõude kilde.[1] Viikingiajast pärinevad luust ripatsi katke, luust nooleots, tuluskivi, savist helmed, västrapoolik ja kolm õngekonksu, eelrooma rauaajast rauast kaeluskirves.
Linnamäe külje all voolavat oja on rahvasuus kutsutud Veriojaks.
Viited
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. november 2015. Vaadatud 9. mail 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
.jpg)
