Kolm aastat pärast isa surma 1892. aastal kolis pere Türile.[1] Treufeldti kooliharidus piirdus majanduslikel põhjustel vaid vallakooliga, kuid keeli ja fotograafiat õppis edasises elus suuresti iseseisvalt. Lisaks huvitus ta muusikast, lennundusest ja geograafiast. Türi linnaelanike seas teati teda kui seltskonna hinge, kelle tundemärgid olid kõvakübar, valge särk ja fotoaparaat.[2]
Fotograafina
Fotograafiaga tutvus Treufeldt tänu Türi esimesele piltnikule Gustav Essensonile, kelle kõrval omandas ta esimesed fotograafiateadmised. Oma esimestel aastatel fotograafina avaldus Treufeldi omapärane stiil: teda köitis liikuvus, kõikvõimalikud üritused ja grupipildid. Vastupidi kaasaegsetele, kelle fotoportreedel oldi tardunud nägudega, ärgitas ta inimesi end vabamalt tundma. Selleks leidis ta igaühele mõne tegevuse või eseme kätte ning kui midagi käepärast polnud, viskus ta ise külitsi pildile või palus endaga lihtsalt vestelda. Tihti oli ta ka ise grupipiltidel rahva seas.
Nii oli Treufeldt linnaelanike seas hästi tuntud ning teda võis kohata igal üritusel. Naljatledes öeldi, et ta oli igas pulmas peig, matusel kadunuke, sünnipäeval päevakangelane ning argipäevadel igas peres lihane vend, poeg, isa.[2]
1904. aastal avas Treufeldt fotostuudio Pilistveres, kus aga äri ei sujunud. Tõenäoliselt polnud seal piisavalt kliente ja rutiinne ateljeetöö ei sobinud tema iseloomuga. Sealt naasis ta taas Türile, kus proovis oma ateljeed avada. See tal siiski ei õnnestunud.[3][2]
Treufeldti fotosid iseloomustavad omapärased värvid, mis mõnel puhul on vaevumärgatavad ja teisal intensiivsed. Treufeldtile meeldis ka autoportreesid teha, vahel ka koos lähedaste või põnevate inimestega, keda ta pildistama oli tulnud. Tema fotopärand on suuresti piiratud tema liikuva elukäigu tõttu. Siiski oli ta agar fotode signeerija, tänu millele on tema fotosid aegade jooksul omajagu välja ilmunud.[3]
Reis Hiinasse
1906. aastal alustas Treufeldt läbi Venemaa spontaanset reisi Hiinasse, mida kaaskondlased pidasid avantüüriks. Ta asus teele rahata, võttes kaasa vaid fotoaparaadi ja soovituskirja Peterburi mõisnikult, kelle juures Treufeldti õde töötas teenijana. Tema sõidust pole palju teada. Paikseks jäi ta Mandžuurias Pogranitšnaja linnas (tänapäeval SuifenheHiina Rahvavabariigis), kus asus tööle R. Gottliebi fotoäris. Temast sai tuntud fotograaf, kes pildistas Vene riigi- ja raudteeametnikke, kohalikke hiinlasi ja jaapanlasi, sündmusi ning loodust.
Sellest reisist seadis ta kokku rännualbumi, kus on ka tema reisi haruldasemad fotod, mis on unikaalsed nii Eesti kui ka maailma fotoajaloos. Neil piltidel on näha, kuidas karistussalk kohalike röövlite, hunhuuside päid maha raiub. Pildi allservas on Treufeldti kirjutatud dateering: 17.06.1909.
Selles linnas ei püsinud ta kaua, peagi rändas ta Harbini ja sealt Vladivostokki. Seal plaanis ta edasi reisida koguni Ameerikasse, kuid tervise halvenemise tõttu pöördus ta 1909. aasta teisel poolel tagasi Türile.[2]
Tagasi Türil
Aadu Treufeldt perega: tema naine Liine ja tütar Senta
Tervise paranedes otsis ta 1915. aastal kirja teel Helsingist erialast tööd, kuid tulutult. Kõigile ootamatult abiellus ta kohaliku naisega ning 1916. aastal sündis neil tütar. Peagi tekkisid abielupaaril tülid, Treufeldti alkoholilembus süvenes ning mees jäi töötuks.
Pärast teist maailmasõda võttis Treufeldt endale uusmaasaaja koha, kuid ka põllumeest temast ei saanud. Pärast seda elas ta vaheldumisi erinevate sugulaste juures.[2]
