8. armee (Nõukogude Liit)
8. armee oli NSV Liidu Punaarmee väekoondis Teises maailmasõjas.
Ajalugu
8. armee formeeriti NSV Liidus oktoobris 1939 Novgorodi piirkonnas paikneva Leningradi sõjaväeringkonna väeosade baasil ning mis osales Nõukogude Liidu ja Soome vahelises Talvesõjas Petrozavodski suunal.
13. juunil 1940 sai 8. armee lahingukäsu Eesti vallutamiseks.[1]
1940. aasta sügisel anti 8. armee Punaarmee ülemjuhatuse poolt Balti Erisõjaväeringkonna koosseisu. Peale Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise baaside lepingu sõlmimist saabusid 8. armee väeosad läbi Tartu ja Pihkva Eestisse, kus asusid kokkulepitud dislotseeriumiskohtadesse. Oktoobris 1940 aga suundus 8. armee juhtkond juba lähemale uuele NSV Liidu-Saksamaa piirile ning Balti Erisõjaväeringkonna keskusele Lätis, seal asuvasse Jelgava linna ning alustas intensiivseid staabi- ja väliõppusi ning uue piirkonnaga tutvumist.
Teise maailmasõja ajal oli Idarindel okupeeritud Balti riikides peetavate Looderinde kaitselahingute osaline NSV Liidu poolt. Sõjategevuse alguses asusid 8. armee: 10. laskurkorpus Pärnu–Võrtsjärve kaitseliinil ning 11. laskurkorpus Emajõe kaitseliinil. 3. juulil sai 8. armeele käsu asuda kaitsele looduslikele tõketele – Pärnu jõgikonna soodele, Võrtsjärve ja Emajõe põhjakaldale. 6. juulil andis 8. armee juhataja lahingukäsu kaitse organiseerimiseks Pärnu-Võrtsjärve-Tartu joonele. PBL-i sõjanõukogu otsusel alustati ka Tallinna ümber kolme kaitseliini rajamist.
Alates 14. juulist 1941. aastal oli armee Põhjarinde alluvuses, ülesandeks oli teostada Eesti territooriumi kaitset. 8. armee taandus Narva jõe taha 17. augustil, peale taandumist ühendas Põhjarinde juhatus 8. armee Kingissepa kaitsesektoriga. 1942. aastaks taganesid Leningradi piirkonda ning viisid läbi sõjategevust Volhovi rindel Leningradi blokaadi läbimurdelahingutes.
1944. aastal osales NSV liidu relvajõudude ja Leningradi rinde koosseisus Eesti vallutamises – 1944. aasta Narva operatsioonis, septembris 1944 Tallinna vallutamises, oktoobris 1944 koostöös Punalipulise Balti Laevastikuga Moonsundi dessantoperatsioonis.
Juhtkond ja koosseis
- Juhataja
- 13. september – 13. detsember 1939, diviisikomandör, Ivan Habarov (Иван Никитич Хабаров);
- 13. detsember kuni Talvesõja lõpuni, 2. järgu armeekomandör Grigori Stern (Григорий Михайлович Штерн)
- 1940. aasta juuni –, kindralleitnant Konstantin Pjadõšev (ru), 8.armee komandör
- kindralleitnant, Aleksandr Tjurin, 8.armee komandör
- 1941. aasta märtsist – kindralmajor Pjotr Sobennikov, 8.armee komandör
- – 6. august 1941 kindralmajor Ilja Ljubovtsev, 8.armee komandör
- 6. august 1941 – kindralleitnant Pjotr Pšennikov[2], 8.armee komandör
- Poliitjuht ja sõjanõukogu liige
- kuni 17. detsember 1939, brigaadikomissar S. Šabolov
- brigaadikomissar Sergei Šabalov, 8. armee Sõjanõukogu liige
- 17. detsembrist 1939 – , korpusekomissar K. Zimin (К. Н. Зимин)
- diviisikomissar Sergei Šabalov, 8. armee Sõjanõukogu liige
- Staabiülem
- kuni 17. detsember 1939, polkovnik, seejärel brigaadikomandör G. Larionov
- 17. detsembrist 1939 – 5. jaanuar 1940, brigaadikomissar F.Rubtsov (Ф. Д. Рубцов)
- 5. jaanuar 1940 – , polkovnik G. Kotov (Г. П. Котов)
- 1940. aasta suvi, kindralmajor G. Larionov, 8. armee staabiülem; staabiülema abi Lembit Pärn
- Staabi operatiivosakonna ülem V. Smirnov.
- kindralmajor Pavel Ponedelin, 8. armee staabiülem
1939
Armee koosseisus oli:
- 1. laskurkorpus,
- 12. laskurkorpus,
- 56., 75., 87., 139., 155., ja 164. laskurdiviis,
- Soome Rahvaarmee 3. Laskurdiviis,
- 128. motolaskurdiviis[3].
- Pikemalt artiklis Talvesõda#NSV Liidu relvajõud
1940
- Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941), Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt
- Pikemalt artiklis NSV Liidu sõjaväebaasid Eestis 1940. aastal
1941
Viited
Välislingid
|
|