PROFILBARU.COM

1992. aasta Eesti rahareform oli rahareform 1992. aastal, millega Eesti Vabariik võttis rahaühikuna taaskasutusele Eesti krooni. Seni kasutusel olnud rublad vahetati kolme päeva (20.–22. juuni) jooksul kroonideks ning sellest peale oli Eestis ainus seaduslik maksevahend Eesti kroon.

Rahareformi sümboolseks alguseks võib lugeda 26. septembrit 1987, mil ajalehes Edasi avaldati Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma artikkel "Eesti NSV isemajandamise alused", mis muuhulgas soovitas Eesti oma raha kasutuselevõttu.

12. aprillil 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse minna üle oma rahale 24. detsembriks 1991, kuid tulenevalt vastuoludest tollase Eesti Panga presidendi Rein Otsasoni ja peaministri Edgar Savisaare vahel ei saanud see teoks. Peamiseks tüliküsimuseks oli, kas minna oma rahale üle kohe või kasutada vaheetappi, nagu tegid naabrid (Läti rublis). Eesti Panga oma rahale ülemineku kontseptsioon nägi ette kohe oma raha kasutuselevõttu, valitsuse oma (mis loodi Bo Kraghi juhtimisel) aga vaheetapi kasutamist.

Reformi ettevalmistamine sai uue hoo Siim Kallase saamisega Eesti Panga presidendiks 23. septembril 1991.

Fakte

Rahavahetus toimus 20.–22. juunini 1992;
Rahavahetajate nimekirja oli kantud 1 410 951 residenti, kellest 1 096 706 ka raha vahetamas käis. Keskmiselt vahetati raha 136,41 krooni eest.
Eesti residendid võisid vahetada sularaha kuni 1500 rubla kursiga 10 rubla = 1 kroon, summad üle selle sai vahetada kursiga 50 rubla = 1 kroon;
Kroonideks vahetati ka kõik Eesti pankades olnud rublaarved (kursiga 10 rubla = 1 kroon)
21. juunil teatas Siim Kallas, et ringlusse lasti 593 164 250 krooni.
Rahareform sidus Eesti krooni Saksa margaga suhtes: 1 DEM = 8 EEK (ametlik kurss), Euro (EUR) kasutuselevõtuga 1999. aastal fikseeriti Eesti kroon ekvivalentse kursi alusel) euro suhtes: 1 EUR = 15,64664 EEK. Kui Eesti astus 2004. aastal vahetuskursimehhanismi ERM2 liikmeks, siis kaotati viimane, 7. koht (0,00004) ära põhjendusega, et kõigi eurole üle läinud valuutade ümberarvestamise tegur oli kuuekohaline, st nüüd on kurss 1 € = 15,6466 EEK.
Krooni saabudes juunis 1992 maksis leivapäts 80 senti kuni 1,50 krooni. Suhkrukilo maksis 6,60, 200-grammine võipakk 3,50.
Keskmine brutopalk oli 1992. aastal ehk krooni tuleku ajal 549 krooni, põllumajanduses isegi vaid 388 krooni.

Rahareformi Komitee

Rahareformi Komitee moodustati 27. märtsil 1991 Eesti Vabariigi seadusega ning selle ülesandeks oli formuleerida reformi põhimõtted. Vastavalt seadusele oli komitees kolm liiget: peaminister, kes oli ühtlasi komitee esimees, Eesti Panga president ja seadusandja poolt määratud ekspert. Komiteele anti suured volitused reformiks vajalike seaduste kehtestamiseks. Rahareformi Komitee volitused lõppesid 29. juunil 1995.

Komitee esimesse koosseisu kuulusid Edgar Savisaar (peaminister), Rein Otsason (EP president) ja Siim Kallas (ekspert). 30. jaanuaril 1992 nimetati peaministriks Tiit Vähi ning temast sai automaatselt Edgar Savisaare asemel komitee esimees. 12. veebruaril 1992 sai Rudolf Jalakast komitee sõltumatust teadlasest liige Siim Kallase asemel (kes oli vahepeal saanud Eesti Panga presidendiks ja kuulus seega endiselt komiteesse). Kuna aga Jalaka halvenenud tervis ei võimaldanud tal enam komitee töös osaleda, siis nimetati 11. juunil 1992 tema asendusliikmeks Ardo Hansson. 27. aprillil 1995 sai Vahur Kraftist Siim Kallase asemel Eesti Panga president ja RR komitee liige.

Rahareformi komitee kronoloogia

27. märts 1991 – Eesti Vabariigi seadusega moodustati Rahareformi Komitee;
5. juuni 1991 – Siim Kallas nimetati Rahareformi Komitee liikmeks;
23. september 1991 – Siim Kallas nimetati Eesti Panga presidendiks;
9. detsember 1991 – kirjutati alla Rahareformi Komitee esimene otsus nr 011 (rahareformi ettevalmistamisest ja läbiviimisest);
30. jaanuar 1992 – Tiit Vähi nimetati peaministriks ja Rahareformi Komitee uueks esimeheks;
12. veebruar 1992 – Rudolf Jalakas nimetati Rahareformi Komitee sõltumatust teadlasest liikmeks;
20. märts 1992 – moodustati Rahareformi Komitee büroo, mille juhatajaks nimetati Eesti Panga asepresident Enn Teimann;
11. juuni 1992 – Ardo Hansson nimetati Rahareformi Komitee asendusliikmeks (R. Jalaka asemel);
17. juuni 1992 – Rahareformi Komitee võttis vastu dekreedi nr 030, millega määrati rahareformi läbiviimise kuupäevaks 20. juuni 1992;
1. juuli 1992 – Rahareformi Komitee büroo lõpetas tegevuse;
4. detsember 1992 – Rahareformi Komitee tegi otsuse rahareformi käigus kroonide vastu vahetatud rublade müümise kohta;
27. aprill 1995 – Vahur Kraft nimetati Eesti Panga presidendiks.
29. juuni 1995 – lõppesid Rahareformi Komitee volitused.

Tähtsamate sündmuste kronoloogia

26. september 1987 – ajalehes Edasi avaldati artikkel "Eesti NSV isemajandamise alused"
7. detsember 1989 – kuulutati välja avalik konkurss Eesti paberraha kujunduse leidmiseks
15. detsember 1989 – võeti vastu otsus Eesti Panga loomise kohta 1. jaanuarist 1990
28. detsember 1989 – võeti vastu Eesti Vabariigi pangaseadus, mis nägi ette Eesti Panga tegutsemise iseseisva emissioonipangana. Eesti Panga presidendiks nimetati Rein Otsason.
27. märts 1991 – Eesti Vabariigi seadusega moodustati Rahareformi Komitee eesotsas valitsuse esimehe Edgar Savisaarega
17. juuni 1992 – Rahareformi Komitee võttis vastu dekreedi nr 030, millega määrati rahareformi läbiviimise kuupäevaks 20. juuni 1992
19. juuni 1992 – peaminister Tiit Vähi kuulutas kell 21:00 välja rahareformi
20. juuni 1992 – alustati rahavahetust
1. juuli 1992 – Rahareformi Komitee büroo lõpetas tegevuse
1. detsember 1992 – Soome Pank hakkas noteerima Eesti krooni