Vaenlase juhi või peastaabi kahjutuks tegemine, et seejärel ta purustamiseks vähem jõudu raisata. Arhimedes toetuspunkti strategeem. "Kui raiutakse maha puu, siis selle otsas olnud ahvid jooksevad laiali." – "Härga juhitakse rõngast ninas." – "Igas asjas on vaja alustada peamisest." (Atentaat. Nokaut.)
III 6. (18.) Löö vaenlast lüües juhti
Märk
Pinyin
Tähendus
擒
擒
qín
haarama, püüdma; kinni pidama, arreteerima, vangi võtma
haarama, püüdma; kinni pidama, arreteerima, vangi võtma
王
王
wáng
valitseja, pealik, kuningas, imperaator, pea
擒賊擒王 (Qín zéi qín wáng) Qín-zéi qín-wáng: püüdes röövleid, (on vaja alguses) püüda kinni pealik (igas asjas tuleb alustada peamisest).
Mao pea mahalöömine. Kui õnnestub vaenlase väejuht vangi võtta, siis langeb vaenlase moraal ja lahingu võit on otsustatud.
Kui vaenlase vägi on tugev, kuid allub väejuhile ainult raha, eelarvamuse või ähvarduste pärast. Kui väejuht langeb, siis ülejäänud vägi jookseb laiali või tuleb üle. Kui aga nad alluvad juhile ustavusest, siis võib vägi pärast juhi surma kättemaksust edasi võidelda.
Mida keerulisem ja hierarhilisem on süsteem ning kitsamalt spetsialiseeritud selle osad, seda vähem inimesi korraldab kogu süsteemi tegevuse tervikut. Just nemad on pädevad vahetama ka süsteemist väljalangevaid osi. Puhtformaalses süsteemis võib liidri kõrvaldamine tuua ka vastasleeris ta koha taotlejate vahelise võitluse. Nõrga liidri kõrvaldamine aga võib osutuda ohtlikuks, kui see avab tee tugevama uue liidri võimuletulekuks. Tavaline on esimest lööki kavandada vaenlase staabi ja sidesõlmede pihta. Liidri rolli on tunnistatud kõikidel aegadel. Ainult leninism-marksism vähendas justkui suitsukatte tegemiseks teoorias üksikisiku osa ajaloos, et seda suurema innuga praktikas oma vastasleeri liidritega arveid õiendada. Riigiaparaadis kasutatakse atentaadi asemel vallandamist, kui lahutamist vahendeist mille abil võib allumatu liider ohtlikuks osutuda.[1]
Draakoni võitlevad piirimaal. Nende veri – sinine ja kollane (st nende võimule tuleb lõpp).
Kuusjoone 2. Kun (Teostamine) kuuenda joone tekst.
Näiteid
Tangi dünastia ajal, aastal 756 eKr piiras Yin Ziqi juhitud mässuliste vägi strateegiliselt tähtsat linna Suiyang. Kaitse ülem Zhang Xun märkas, et Yin Ziqi piiramisrõngas oli asetatud samahästi kui väljapoole vibuga tabamise võimalusi Ta uskus, et kui ta võiks lüüa mässuliste liidrit, siis langeks vastaspoole moraal ja see käivitaks nende leeri lagunemise. Oma plaani teostamiseks valis ta oma parimad vibulaskjad. Kui mässulised järjekordselt linnamüüre ründasid tulistasid nad vastu kasutades selleks nooltena puude oksi. Kui Yin Ziqi kuulis, et kaitsjate vastutulistamine on vaibumas ja nad selleks vaid oksi kasutavad, uskus ta et linn on samahästi kui võetud. Enne järgmist rünnakut liikus ta lähemale, et paremini jälgida lõplikku võitu. Ratsutades jõudis ta nooleulatuspiirkonda. Selleks hetkeks varutud nool tabas Yin Ziqi vasakusse silma ja tappis ta kohe. Juhi surma nägemine demoraliseeris mässulisi sedavõrd, et nad jooksid laiali.
Selles loost on netis kättesaadaval vähemalt viis varianti (alljärgnevad välislingid ja viide). Mõnel juhul tuuakse ka arve (aasta, aastad ja ajastu, vägede suurus, langenute arv) ja muid üksiasju (valitsev keiser, provints, linn, aeg (ajastu, rünnakuaeg öö), vastuolu, ametinimetused). Nimed on kõikidel juhtudel samad. Aeg on üks kord sõdivate riikide ajastu, teistel täpsustamata või Tangi dünastia aeg. Kord lastakse kõrkjatest nooltega, kord nisuvartega ja kord puuokstega. Kord saab väejuht surma, kord haavata. Haavamise korral ta kord pageb jättes väe, kord koos väega. Jne. Peale nimede kordub see, et nool tabab vasakusse aga mitte paremasse silma. (Tegemist on vana arheotüüpse kujundiga.)
Võimumängudes loetakse teiste veenmisel oluliseks mitte rääkida üldist juttu, vaid esitada ühene mõnede kindlate üksikasjadega üldistav näide. Jättes mulje, et neid on veel varukas piisavalt. Hea on see lõpetada mingi sümbolini ülenduva kujundiga. Kehvemad demagoogid mõtlevad vajaduse korral kohapeal „fakte” välja. Paremad kasutavad olemasolevaid, valides neist vaid neile vajalikud küljed ja üksikasjad. Tähtis on panna vastaspoolele vastu pead eluga, näidates ta asjatundmatust selles! Ühene konkreetsus ja piisav nappus, alati tuleb öelda vähem kui vajalik, ergastab kujutlust ja juhib tegelikult probleemilt fantaasia udulaamadesse.
Eriti oluline on see rahvahulkade juhtimisel, et avalikkuse silmis tähenduslikku positsiooni omada. Iga oma tegu tuleb vormistada avalikkusele tähenduslikus vormis. (Näiteks lavastada avalikkusele oma koloniaalpoliitika alustamiseks Kolumbuse poolne Ameerika, milleni olid tuuled juba varem Portugali laevu viinud, avastamine.)
Seda tüüpi „fakte” esitavatest lookestest, mis on pigem anekdoodid, kubiseb usuline ja heausklikkusele apelleeriv kirjandus ja vastav elukeskkond. Inimesed on pigem valmis kinni maksma ilusa vale (luiskamise) mis neil omamoodi elada aitab, kui inetu tõe (sigatsemise) millega neid tappa (allutada) püütakse. Lõppude lõpuks on ju kergem vadrata päevast päeva lõputuid palveid ja pidada teenistusi (paraade), kui õppida pähe ja korrata evangeeliume (st alustekste). Millega tegelikult kooliharidus alles algabki. „Kes mind armastab peab mu sõnu”.
Selle kohta ühest jaapani filmist nähtud ilma üksikasjadeta anekdoot, kuidas üks samurai üksinda talupoegade mässu lõpetas. Need, juhituna vaimulikest, olid kolonnis kuhugi teel ja kandsid enda ees mingit oma püha sümbolit. Seistes väljakutsuvalt keset teed ees esitas ta selle kohta küsimuse ja lasi siis noolega selle „panni” (ding) puruks. Kuna midagi hirmsat ja üleloomulikku temaga ei juhtunud pudenes õudusesse sattunult kogu kari laiali. Lüüa peamises tähendab ka selle elule ja tegevusele tähenduse andava allika äravõtmist.