Üksiktermin (inglise keeles singular term, saksa keeles singulärer Term, ka Nominator ladinakeelsest sõnast nominare, nimetama, saksa keeles benennen), ka pärisnimi (inglise keeles proper name, saksa keeles Eigenname) on keelefilosoofias ja predikaatloogikas väljend (Ausdruck), mis tähistab (bezeichnet) täpselt ühte objekti (Gegenstand). Nii tähistab näiteks väljend "1" täpselt ühte eset, arvu 1.
Erinevalt üksikterminist on mõiste 'üldtermin' (genereller Term) predikaat, sõna, mis vastab mõistele, mille alla kuuluvad paljud esemed või ka mitte ükski ese. Näiteks üldterminiga 'inimene' tähistatakse paljusid inimesi.
Traditsioonilises, keeleteaduslikus mõttes tähistab pärisnimi (Eigenname) ehk nimi (Name) ühest küljest mitte alati ainult eset (näiteks Mölder või Meier), ta on niisiis ühest küljest liiga lai. Teisalt on ta aga liiga kitsas, kuna ei sisalda kõiki üksiktermineid nagu näiteks määravad kirjeldused (Kennzeichnung).
Loogikas ongi seetõttu võetud kasutusele uudissõna üksiktermin (singulärer Term), mis piiratud, tehnilises tähenduses vastab mõistele 'pärisnimi' (Eigenname).
Näited
Lauses "Peeter on õnnelik" on "Peeter" üksikternmin (pärisnimi), millele vastab ese, Peeter ise, millele predikaadi "on õnnelik" kaudu vastab omadus "õnnelik".
Üksiktermin võib esineda erineval kujul:
- pärisnime ("Peeter") ehk loogilise konstandina, mida formaalselt tähistatakse väiketähtedega "a", "b" jne
- indikaatori või deiktilise viitena ("see tool siin")
- määrava kirjeldusena (Kennzeichnung) ("praegu ametis olev liidukantsler")
- funktsiooni väljendajana, st üksikterminipoolse funktorina (Funktor) (näiteks rakenduses "Hansu isa", milles "[kellegi] isa" kehtib Hansu kohta)
- "avatud lause" (offener Satz), st lause, milles on vabu ja seotud muutujaid (näiteks "inimeste klass", {x|x on inimene}), seotuse puhul klassi, st klassi abstraheerijaga
Kõigile neile väljenditele on ühine, et nad tähistavad täpselt ühte eset (Gegenstand), olgu selleks siis konkreetne inimene, toolid või abstraktsioonid nagu klassid. (Määravate kirjelduste (Kennzeichnung) puhul ei ole ühemõttelisuse tingimus küll alati täidetud.)
Ajalugu
Üldterminite (generelle Term) ja üksikterminite vahel tehti vahet juba traditsioonilises loogikas, kuigi seal oli selle tähtsus vähene, kuna näiteks üksikuid indiviide puudutavates süllogistlikes väljendustes käsitleti neid kui üldisi väljendusi (Allaussage) (näiteks lauset "Sokrates on inimene" käsitleti kui "kõik kreeklased on inimesed").
Moodsa loogika rajaja Gottlob Frege tegi oma artiklis "Funktsioon ja mõiste" (Funktion und Begriff) vahet "küllastatud" (gesättigten) ja "küllastamata" (ungesättigten) väljendustel. Pärisnimed olid tema jaoks küllastatud. Kui näiteks lausest "Peeter on õnnelik" eemaldada üksiktermin (pärisnimi) 'Peeter', on tulemuseks küllastamata väljend "... on õnnelik", mis Frege järgi tähistab mõiste (Begriff) ning mida tänapäevases terminoloogias nimetatakse predikaadiks.
Küllastatud väljenditel ehk üksikterminitel on Frege meelest alati denotaat (Denotat), st ese, mida need tähistavad. Et ka terved väljendid oleksid küllastatud, peavad nad tähistama eset, ehk Frege meelest omama tõeväärtust (Wahrheitswert).
Lisaks denotaadile on pärisnimedel Frege jaoks ka tähendus (Sinn), mida ta identifitseeris "eseme antuse liigiga" (Art des Gegebenseins des Gegenstands). Nii näiteks on arv "3" väljendis "2+1" antud teisiti kui väljendis "4-1".
Seevastu Rudolf Carnap paneb üksikterminid individuaalmõistete (Individualbegriff) intentsiooni arvele.[1]
Formaalse loogika edasiarendamine, eriti David Hilberti poolt, tõi kaasa küllastatud ja küllastamata mõistete erinevuse osalise kadumise ja funktsionaalsete rollidega terminite identifitseerimise formaalarvutuses (formaler Kalkül) (vaata ka formaalne grammatika (Formale Grammatik).
Küsimus, kuidas pärisnimede tähendus on fikseeritud ning kuidas tagada, et nad viitaksid täpselt ühele esemele, on tänapäeva keelefilosoofia teemaks eriti sellistel autoritel nagu Donald Davidson, Ruth Barcan Marcus või Saul Kripke (eriti tema teoses "Nimi ja paratamatus" (Name und Notwendigkeit).
Vaata ka
Viited
- ↑ Rudolf Carnap: Einführung in die symbolische Logik. 3. Auflage. Springer, Wien / New York 1968, S. 40: Der Sinn einer Individuenkonstante kann „Individuenbegriff“ genannt werden.
Kirjandus
- Wilhelm Kamlah und Paul Lorenzen: Logische Propädeutik. § 3: Eigennamen. Bibliographisches Institut, Mannheim 1967.
- Ernst Tugendhat, Ursula Wolf: Logisch-Semantische Propädeutik. Reclam, Stuttgart 1986.
- Ursula Wolf (Hrsg.): Eigennamen, Dokumentation einer Kontroverse. Suhrkamp, Frankfurt a. M. 1985.
