Ühisvaratragöödia ehk ühisomanditragöödia on kontseptsioon, mis väidab, et kui paljudel inimestel lubatakse piiramatult kasutada piiratud ja väärtuslikku ressurssi, nagu näiteks karjamaad, kipuvad nad seda üle kasutama, mis võib lõpuks viia selle ressursi täieliku hävimiseni. Seda kontseptsiooni on arutatud ja kritiseeritud majandusteaduses, ökoloogias ja teistes teadusvaldkondades. Ühisvaratragöödia toob esile konflikti individuaalse ja kollektiivse ratsionaalsuse vahel[1]. Näiteks loodusvara puhul saab kasutaja endale loodusvarast saadava tulu, kuid kulud (nt reostus) tuleb sageli kanda ühiskonnal[2].
Ebaõiged metsamajanduslikud võtted vähendavad looduse mitmekesisust, jättes lahendamise kulud kogu ühiskonna peale.
Seda metafoorset terminit (ühisvaratragöödia) kirjeldas ökoloog ja mikrobioloog Garrett Hardin 1968. aastal ajakirjas "Science" avaldatud artiklis "The Tragedy of the Commons". Selles käsitleb ta konfliktsituatsiooni, mis kujuneb isikute vahel, kes kasutavad ühist piiratud loodusvara vaid isklikke huve silmas pidades[2]. Võrreldes Hardini artikli kirjutamise ajaga on rahvaarv maakeral pea kolmekordistunud ning on mõistetud, et inimkonna heaolu ei ohusta mitte niivõrd taastumatute loodusvarade otsa lõppemine, kuivõrd loodusvarade nagu kliima, puhas vesi, bioloogiline mitmekesisus, olukord[2]. Hardini ühisomandi kontseptsiooni tsiteeritakse endiselt sageli jätkusuutlikku arengut ja keskkonnakaitset käsitlevates artiklites.
Näiteks atmosfäär on kõigi Maal elavate ühine vara, mida ei saa enda omaks kuulutada ükski isik, firma ega riik. Fossiilsete kütuste kasutamisega on mitmed maad ja rahvad oluliselt parandanud oma elujärge. Kuid nafta, söe või Eesti oma põlevkivi kasutamine kütusena on muutunud atmosfääri koostis määral, mis on esile kutsunud kliimamuutuse, mille tõttu kannatavad kõik Maa elanikud.[2]
Ühisvarana saame käsitleda ka metsi, kuigi metsas kasvavad puud kuuluvad maaomanikule, kellel on võimalus puitu müües tulu teenida. Ebaõigete metsamajanduslike võtete korral, näiteks metsade liigse kuivendamise ja raiumisega või monokultuursete metsamassiivide rajamisega halvendame veekogude seisukorda ja vähendame looduse mitmekesisust. Nende probleemide lahendamise kulud jäävad aga kogu ühiskonna kanda.[2]
Lloydi brošüür
Lehmad ühisel karjamaal Selsley's Suurbritannias. Lloyd tõi ühisel maa-alal karjatamise näite, mis võib viia ühisvara ülekasutamiseni.
1833. aastal avaldas Inglise majandusteadlane William Forster Lloyd brošüüri "Two Lectures on the Checks to Population" hüpoteetilise näitega ühise ressursi ülekasutamisest. Seal kirjeldatakse olukorda, kus igal karjasel on ühisel maa-alal õigus lehmi karjatada.[3]
Lloyd väitis, et kui karjane paneb karjamaale loomi rohkem, kui ette nähtud, võib tagajärjeks olla ülekasutamine. Kuigi karjase tulu iga looma lisandumisel suureneb, tuleb saadud kahju kanda ühiselt. Kui kõik karjased teeksid individualistlikult selle majanduslikult ratsionaalse otsuse, võib ühine ressurss ammenduda või isegi hävida, see aga tooks kahju kõigile.[3]
Lloydi brošüür kirjutati pärast seda, kui tarastamise protsess oli kõrvaldanud maa-ala ühiskasutussüsteemi. Carl Dahlman ja teised on väitnud, et Lloydi kirjeldus oli ajalooliselt ebatäpne, viidates asjaolule, et antud süsteem oli kestnud sadu aastaid, ilma et oleks põhjustanud Lloydi poolt välja käidud katastroofilisi tagajärgi.[4]
Garrett Hardini artikkel
Garret Hardini esseestiilis artikkel „Ühisvaratragöödia“ põhineb dilemmal, et mitu iseseisvalt ja ratsionaalselt enda huvides käituvat üksikisikut ammendavad lõpuks ühise jagatud ressursi, isegi kui on ilmselge, et tulemus ei vasta kellegi pikaajalistele huvidele[5].
Hardini artikli keskmes on hüpoteetiline olukord, mis kirjeldab keskaegse Euroopa maakasutust, kus karjaajajad jagasid ühist maatükki, millel igaühel oli õigus oma karja sööta. Hardini näites on iga karjaajaja huvides oma karja suurendada (lisada maatükile täiendavaid lehmi) isegi siis, kui see toob ühismaale ülekarjatamise tagajärjel ajutist või jäädavat kahju. Iga karja omanik saab iga täiendava lehma pealt täiendavat tulu, kuid ühismaale tekitatud kahju jagatakse kõigi maakasutajate vahel. Kui kõik karjaajajad teevad selle individuaalsest lähtepunktist majanduslikult ratsionaalse otsuse, koormatakse maa üle ja sellest tuleneva kahju all kannatvad kõik. Hardini kirlejdab, et karjapidajad on lukustatud süsteemis, mis sunnib neid piiramatult oma karja suurendama - seda aga maailmas, mis on aga ressurssidelt piiratud. Vabadus ühisomandis toob hävingu kõigile, mis on põhjustatud sellest, et kõik osalised lähtuvad vaid oma isiklikust havist. [6].
Hardini tööst on leitud ajaloolisi ebatäpsusi ning talle on ette heidetud, et ta ei erista ühisvara ja avatud juurdepääsuga ressursse. Hardini kontseptsiooni on ümber lükanud majandusteadlane Elinor Ostrom. Elinor Ostrom pälvis 2009. aastal esimese naisena Nobeli majanduspreemia, ning on eelkõige tuntud ühisomanditragöödia teooria ümberlükkajana.[7] Elinor Ostrom viitab, et Hardini väidete kasutamine loodusressursside erastamise õigustamiseks on justkui nende ebatäpsuste ületähtsustamine.[8] Ostromi sõnul on ühisvaratragöödia teooria mõistmiseks oluline märkida, et ühisvara ei ole "kõigile vabalt kasutatav vara"[9]. Kui Hardin väitis, et iga karjaajaja on huvitatud ainult oma karja suurendamisest, siis Ostrom on omakorda välja toonud, et ühisomanditragöödiat on võimalik vältida, juhul kui karjaajajad otsustavad teha omavahel koostööd, monitoorida üksteise maakasutust ning jõustada kõigile ühtsed reeglid - siis on võimalik vältida tragöödiat vältida.[7]
↑Garrett Hardin, "The Tragedy of the Commons", Science, Vol. 162, No. 3859 (13.detsember 1968), pp. 1243-1248.[1] (vaadatud 17.03.2011) Saadaval ka siin [2] ja siin [3].
