Ühisharidus (saksa keeles Koedukation, inglise keeles coeducational) tähendab tänapäeval eeskätt poeg- ja tütarlaste ühist koolitamist. Algselt kasutati seda väljendit USA-s valgete ja mustanahaliste üheskoos õpetamise kohta, kuna USA lõunaosariikides kehtis kuni 1960. aastateni rassieralduspõhimõte.
Ajalugu
Ühisharidusel on pikk traditsioon. Poisse ja tüdrukuid koolitati praktilistel põhjustel ühiselt algkooli-, nüüdsel põhikoolitasandil juba enne 19. sajandi lõppu. Kuna reeglina oli külakoolis vaid üks õpetaja, oli kõigi vanuseastmete laste ühine õpetamine tavaline. Vanematel maalidel on sageli näha, et poisid istuvad ruumi keskel koolipingiridades, tüdrukud klassiruumi ääres. Teistsugune olukord valitses kõrgematel koolitusastmetel. Poeglaste jaoks olid gümnaasiumid ja reaalkoolid. Tütarlaste jaoks olid ette nähtud lütseumid. Lütseumide õppetöös oli raskuspunkt käsitööl, kodumajandusel ja religioonil. Neis loeti naiste sotsialiseerumist varjatud õppekavaks. Loodusteadusi ja ladina keelt õpetati vaid kõrvalaineina, kuna neid peeti õrnade tütarlaste jaoks liiga rasketeks. Peale selle kardeti, et liiga palju haridust on naisele kahjulik, kuna see võivat tagaplaanile suruda naistele omased rollid koduperenaise, abikaasa ja emana. Lütseumi lõpetamine ei avanud pääsu kõrgkooli.
XX sajandi algus
Naisliikumise survel õnnestus 20. sajandi algul senised poeglastegümnaasiumid ka tütarlaste jaoks avada. Ühisharidus muutus 1920. aastatel ka Eestis valdavaks, kuigi eraldi gümnaasiumid poeg- ja tütarlastele tegutsesid kuni Teise maailmasõja järgsete aastateni. Just ühisharidusele kui uuenduslikule suundumusele üleminekut kajastab sõna "Ühisgümnaasium" mitmete 1920. aastatel tegevust alustanud õppeasutuste tänaseni püsima jäänud ametlikes nimetustes (ainsaks sellest traditsioonist väljuvaks erandiks on Paide Ühisgümnaasium). 1950. aastate alguseks oli ühisharidus muutunud NSV Liidus ainsaks koolitüübiks.
Alates 1980. aastatest
Arenenud maades ei pööranud pedagoogikateadlased ühishariduse uurimisele kuni 1980. aastateni kuigi palju tähelepanu. Seejärel hakkas naisõigusluse teise laine mõjul tõstatuma poeg- ja tütarlaste võrdsete võimaluste teema ühishariduses. Osutus, et tütarlapsed saavutavad koolis samaealiste poeglastega võrreldes paremaid tulemusi. Erandiks osutusid loodusteadused. Edasisel eriala- ja kutsevalikul on täheldatavad suured erinevused poeg- ja tütarlaste vahel. Tütarlapsed otsustavad enamasti abistamise, hooldamise, assisteerimise ja kasvatamisega seonduvate ainete, noormehed aga pigem tehniliste ja tööstuslike ainete ning erialade kasuks. Tütarlaste poolt eelistatavad alad paistavad silma eelkõige halva tasustatuse ja nigelate karjäärivõimaluste poolest. 1980. aastatest algasid arenenud riikides diskussioonid ühishariduse ümber. Algset, mõlema soopoole võrdete võimaluste ideed ei ole ühishariduse läbi õnnestunud realiseerida.
Refleksiivne ühisharidus
20. sajandi lõpus juurutas saksa pedagoogikateadlane Hannelore Faulstich-Wieland mõiste "refleksiivne ühisharidus". See hõlmab teadlikku käsitlust pigem ebateadlikult mahakäinud sotsialiseerumiskontseptsioonidest. Samas on vaatluse all poeglapsed: nemad on haridussüsteemi tõttu samuti ülekohtusse olukorda sattunud. Tänapäeva ühishariduse arengu keskseks probleemiks on saanud küsimus, kas kool on võimeline poeg- ja tütarlaste erinevaid vajadusi võrdsel määral rahuldama.
Vaata ka
